„Saksamaa räägib“
Vaidlemine demokraatia heaks

Projekt „Saksamaa räägib“ toob kokku erinevate poliitiliste veendumustega inimesi. Kas diskussioon saab ühiskonda liita? Väljaande Zeit Online peatoimetaja ja ühe projekti algataja Jochen Wegneri jaoks on kampaania suure kõlapinnaga eksperiment.

Von Viola Kiel

Ühel 2017. aasta juunikuu pühapäeval tulid Saksamaal kokku 1200 inimest, kes hakkasid paarikaupa vaidlema selle üle, kuidas poliitika peaks riiki kujundama ja millised väärtused on ühiskonnas olulised. Tubli aasta hiljem, septembris 2018 on osalejate arv tõusnud kaheksa tuhandeni. Iga osaleja diskuteerib paar tundi kellegagi, kellel on tema seisukohtadega vastandlik arvamus. Miks?
 
Projekt „Saksamaa räägib“, mis sündis väljaande Zeit Online toimetuses, on vaidluspartnerite vahendusprojekt, võiks öelda, et midagi poliitilise Tinderi sarnast. Osalemiseks peavad huvilised vastama teatud vastandlikele jah/ei-küsimustele. Näiteks: kas Saksamaa peaks kehtestama rangema piirikontrolli või kas lihale tuleks kehtestada suurem maks, et lihatarbimist vähendada? Vastuste ja sisestatud sihtnumbri alusel leitakse algoritmi abil inimesed, kes elavad võimalikult lähestikku ja kellel on samas võimalikult vastandlikud vaated. 

KAS ERALDUNUD POOLI SAAB UUESTI KOKKU VIIA?

Väljaande Zeit Online peatoimetaja Jochen Wegner oli üks kampaania korraldajaid. Idee sündis enne Saksamaa 2017. aasta parlamendivalimisi. „Meil oli mitu ajurünnakut, mida mõjutasid USA valimised, Brexit ja Prantsusmaa valimised. Neid kolme juhtumit tundus ühendavat see, et inimesed ei räägi enam üksteisega. Pooled olid eraldunud.“ Nii sündiski projekti „Saksamaa räägib“ esimene versioon soovist anda diskursusele Saksamaal uuesti hoog sisse. 

Väljaande Zeit Online peatoimetaja Jochen Wegner oli üks kampaania „Saksamaa räägib“ korraldajaid | Foto: © picture alliance/Britta Pedersen/dpa-Zentralbild/ZB Ta osales projektis 2017. aastal ka ise ja kohtus Berliinis ühe noore mehega oma naabruskonnast. Wegner meenutab kohtumist kui „toredat poliitilist vestlust tõeliselt meeldiva naabriga“. Pärast kohtumist uuris ta oma vestluspartneri tausta ning selgus, et too oli olnud kunagi neonats. See teadmine pani Wegneri mõtlema. „Ta oli äärmiselt intelligentne ja sõbralik inimene. Tal olid küll minu jaoks mõned veidi kummalised seisukohad, kuid ta ei olnud neonatside maailmast. See avaldas mulle hiljem suurt mõju. See muutis minu arusaama inimestest, kellega ma tavaliselt suhelda ei taha.“

LÕHE EI OLE ÜLDSE NII SÜGAV

Kui toimetuse töötajad, kes projektis „Saksamaa räägib“ osalesid, hiljem oma vestlustest rääkisid, väljendasid nad tihti üllatust, sest lõhed ei olnudki nii sügavad. Silmast silma kohtumistel on lihtsam vestluspartneri mõtetest ja tunnetest aru saada. Wegneri arvates on see parim võimalik tulemus: „Sellest me ju unistamegi, et väga erineval arvamusel olevad inimesed leiaksid tasandi, kus nad diskuteerida saavad.“ Ühiskondlikku funktsiooni ei taha Wegner kampaaniale siiski anda: „Ma arvan, et suur viga oleks öelda, et meie eesmärk on ühiskonda parandada.“ Ta näeb projekti pigem kunstiteosena: „Ta on asi iseeneses. See on oma olemasolu õigustanud, sest see toimib. Kui kaks vastandlike seisukohtadega inimest saavad isiklikult kokku ja mõne tunni omavahel vestlevad, on asi oma eesmärgi täitnud. Ma ei taha seda mingite visioonidega koormama hakata.“

2018. aastal anti projektile „Saksamaa räägib“ auhind Grimme Online Award. Žürii leidis, et Zeit Online julges „minna ajakirjanduse piiridest välja ühiskonna keskele“. Samuti leiti, et projekt vähendab polariseerumist, edendab poliitiliste vastaste vahelist austust ning teenib sellega „parimas mõttes demokraatia huve“. 
 
Seda poliitilise tutvumisrakenduse ideed ei hinnata aga mitte ainult Saksamaal. Zeit Online’i koostöös Itaalia, Austria, Norra, Kanada ja Taani meediapartneritega loodi tarkvara My Country Talks. Programmi abil on võimalik korraldada igas linnas ja riigis sarnaseid kampaaniaid. Ja vaieldakse usinalt: Šveitsis, Austraalias, Jaapanis, Argentiinas ja Alaskal toimuvad või on plaanis kokkusaamised poliitilise vaidluse eesmärgil.

„KAS SOOVITE MÕNE EUROOPLASEGA VAIELDA?“

Miks on rääkimisvajadus üldse nii suur? Võimaliku põhjuse reedab osalejate taust: umbes 60% inimestest, kes 2018. aastal projektis „Saksamaa räägib“ osaleda soovisid, on pärit suurlinnadest, vaid 14% elab maal. Just linnades moodustuvad tihti ühiskondlikult ühtsed piirkonnad, kus teisitimõtlejaid peaaegu ei kohtagi. 
 
Jochen Wegner peab määravaks veel üht arengut – „selliste institutsioonide kokkukuivamine ja kadumine, mis võimaldaksid diskursust teatud piiridest väljaspool: spordiühingud, kirikud, poliitilised parteid. Need teatud mitmekesisust võimaldavad institutsioonid pigem kahanevad kui kasvavad. Nende asemele pole midagi uut tulnud.“ Internet seda ei asenda: „Arvati, et internet on koht, kus kõik saavad kokku ja diskuteerivad. Seda pole aga toimunud. Seal me tihtipeale lihtsalt karjume üksteise peale või kinnitame vastastikku oma arvamust.“
 
Teisitimõtlejatega vestlemine väljaspool internetti nõuab eneseületust. Kuid kahe vestluspartneri vaheline vastastikku lugupidav diskussioon on väärtuslik panus, mis aitab meil koos püsida ning „hoolimata erimeelsustest dialoogi pidada“. Nii ütles Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier, kes on projekti „Saksamaa räägib“ patroon. Seepärast hakatakse Saksamaal oktoobris 2019 uuesti diskuteerima. Enne seda võivad aga toimuda ka üleeuroopalised diskussioonid, räägib Wegner: „Meil on plaanis korraldada üks kampaania ka enne mais toimuvaid Euroopa valimisi. Ka seal kehtib sama põhimõte. Me ei soovi Euroopat päästa. Kuid kas teie soovite mõne eurooplasega kokku saada ja temaga vaielda? See oleks ju tore.“