Anastasija Minitš - Tallinna Saksa Gümnaasiumi õpilane, Väitluskonkursi Jugend debattiert international 2014 võitja
Alustasin saksa keele õpingutega teises klassis ning „Tere!” ja „Kuidas läheb?” oskasin juba üsna varsti öelda. Seitsmendas klassis läksin üle süvaõppele, klassi, kus õpetajad olid Saksamaalt.
Üks esimesi sõnu, mille saksa keeles ära õppisin, oli liblikas, Schmetterling. Sellest alates on saksa keel olnud minu jaoks alati väga ilus keel. Kui kusagil seda kuulen, poeb hinge kodune ja soe tunne. Olgugi, et inglise keel tungib jõuliselt kogu maailmas meedia kaudu peale, usun ma, et kui rohkem Saksa bände või filme siia tuleks ja koolides saksa keelt rohkem õpetataks, suureneks ka noorte keelehuvi. Mõnikord nad lihtsalt ei mõista, kui oluline keel see Euroopas on.
Keeleõpinguid alustades ma muidugi ei osanud aimatagi, et ühel päeval saab Saksamaast mu tulevik. Isegi tänavune osavõtt „Jugend debattiert” konkursist oli üks uskumatult õnnelik kokkusattumuste ja suurepäraste üllatuste rada: võistlusest eemale jäänud klassikaaslase asendamine, kooli vooru üllatusvõit, sealt edasi vabariikliku konkursi tulemused ja edu rahvusvahelisel võistlusel.
Väitlusoskus tuleb aga kindlasti kasuks, kui ühel päeval Berliinis oma juuraõpinguid alustan, sest just seda olen ma otsustanud teha. Ma ei ütle, et sinna päriseks jään ja Eestisse tagasi ei tule, aga praegu ma lihtsalt tunnen, et pean sinna minema. Sest just seal ootab mind mu noormees. Liblikad kõhus, nagu öeldakse. Või hoopis: Schmetterlinge im Bauch.