Urmas Klaas - Tartu linnapea
Minu koolipõlves oli saksa keel vaat et ainus võimalus vene keele kõrval veel üks võõrkeel selgeks saada. Õppisin tavaklassis, saksa keel oli mul alati viis, kuigi ma rääkida eriti ei osanud. Midagi purssisin, aga rahul ma oma keeleoskusega küll polnud.
Ülikooli astudes selgus, et ajaloolastele on saksa keel kohustuslik – enamik allikaid ja kirjandust oli just selles keeles. Nii ma siis hakkasingi iseseisvalt keelt õppima, küllap oli ka motivatsiooni rohkem. Saabusid ju üheksakümnendad, piirid avanesid, telepilt tõi taevakanalite kaudu mujal ilmas sündiva koju kätte – minust sai toona ZDFi ja ORFi jälgija. Kursusega saatsime Saksamaa taasühinemise puhul kirja isegi Helmut Kohlile, et tervitada saksa rahvast ja teada anda, et Tartu Ülikooli ajalootudengid on nendega solidaarsed.
Tekkis reaalne võimalus endale mujalt sõpru leida – näiteks kirjasõpru. Põlva maakonda saabus kiri Bad Segebergist, kust pakuti võimalust sealsete peredega tuttavaks saada. Kirjutasin siis ka, et meie – kaks venda ja ema-isa – võiksime mõne samasuguse perega vabalt sõbrustada. Nii saabusid ühel päeval meie ellu Inge, Ingo, Jens ja Jörn. Mäletan tänaseni, kuidas isa-poega meile seiklusrikka laevareisi tulemusena külla sõitsid, pisike Audi lugematu hulga hädavajalike kimpsude-kompsude all lookas. Isegi mineraalvesi oli neil kaasas, kokakoolast, toidust ja hambapastast kõnelemata. Sõpradeks oleme jäänud tänaseni.
Hiljem olen palju Saksamaal käinud, nii tudengi kui poliitikuna, ning pidanud vastama igasugustele Eestit puudutavatele küsimustele, sest huvi meie vastu püsib. Kuidagi poolkogemata olen sattunud Saksamaa suure sõbra, vaata et eksperdi rolli, ka ajakirjanikuna käsitlesin tihti just Saksamaaga seonduvat ning tegin koguni Saksa lehtedele kaastöid, Riigikogus olin Eesti-Saksa parlamendirühma esimees. Ma ei väsi imetlemast saksa insenerikunsti ja nende produktiivsust. Saksa meediat, näiteks ZDFi uudiseid, Der Spiegelit või Frankfurter Allgemeine Zeitungit jälgin tänaseni regulaarselt.