Mart Juur - Humorist, TV-Moderator und DJ
Sellal kui mina 1970ndatel Otepääl keskkoolis käisin, pidi viienda klassi õpilane hakkama õppima vähemalt üht võõrkeelt vene keele kõrval. Mina valisin saksa keele, peamiselt vanemate mahitusel, kes arvasid, et saavad mind siis koolitöödes aidata. Hiljem paraku selgus, et mingit abi ma neilt siiski ei saanud – saksa keel on ikkagi väga keeruline. Mark Twain on näiteks öelnud, et kui sakslane sukeldub, verb hambus, lausesse, kerkib ta pinnale alles kusagil teisel pool Atlandi ookeani. Saksa keele grammatikat ma päriselt selgeks ei saanudki ja erilist keelepraktikat mul ka polnud – kus ma seal Otepääl nende sakslastega ikka nii väga suhelnud oleks … Aga mu õpetajad, Alma Joosepson ja Maila Värk, olid väga head! Nende pakutust oleksin võinud rohkem võtta.
Motiiv õppimiseks aga siiski püsis – nimelt kui põhjaeestlasi motiveeris soome keelt õppima võimalus vaadata Soome TVst lääne bände, siis lõunaeestlaste jaoks oli samasuguseks aknaks Ida-Saksa press. Seda müüdi Otepää ajaleheputkas täitsa võimsas valikus ja mina olin koolipoisina aktiivne ostja: näiteks NBI ehk Die Neue Berliner Illustrierte avaldas artikleid välismaa elust ning esimesed uudised punkrokist ja Sex Pistolsist sain just sealt. Veel oli noorteajakiri Neues Leben, kus kirjutati samuti välismaa ansamblitest, lisaks avaldati postreid ja lõbusate piltidega lasteajakiri FröSi. No ja muidugi Burda, mis kõigis majapidamistes praktiliselt kapsaks sirviti, naised üle Eesti lõikasid sellest pilte välja ja kleepisid seintele. Für Dich oli samuti naisteajakiri, ent seda ma lugesin, kuna sealgi kirjutati bändidest. Hiljem avastasin ajakirja Melodie und Rhythmus, kus avaldati suurepäraseid tõlkeülevaateid Briti ja USA muusikaelust, see oli ikka tõsine kraam.
Ülikooliajal jäi saksa keel siiski tahaplaanile, sest ingliskeelset lugemismaterjali sattus kätte järjest enam, kuigi mu õppejõud oli väga hea ja nõudlik Siiri Raitar. Nii ongi, et tegelikult ma saksa keelt tänaseni rääkida ei oska, või kui, siis ainult purjus peaga – aga siis räägin vist kõiki maailma keeli. Lihtsamat ajakirjandust suudan muidugi lugeda tänapäevani, ent kirjandusest võin tsiteerida vaid kaht rida Goethe teosest „Erlkönig”: Wer reitet so spät durch Nacht und Wind? Es ist der Vater mit seinem Kind …
Ent vist kõige olulisem, mida saksa keel mulle on andnud, on Saksa muusika avastamine: Puhdys, Karat, Stern Combo Meißen, Frank Schöbel. See keel oli Otepää poisile aken maailma.