Olga Tšubrik - Geschäftsfeldentwicklungsleiterin von TBD Biodiscovery, Humboldt-Stipendiatin
Ülikoolis keemiat õppides avastasin, et suur hulk materjali on saksa keeles. Läksin keelekursusele, aga ei ütleks, et sellest väga palju kasu oleks olnud. Kui keelt aktiivselt ei kasuta, ununeb see kiiresti. Hiljem sain mitmel korral võimaluse Saksamaal teadustööd teha, käisin ka saksa keele intensiivkursusel ja selle kahe kuuga sain keele nii selgeks, et võisin juba vabalt rääkida. Ent jällegi rääkisin ülikoolis ikkagi inglise keelt, rahvusvahelise teadustöö keeleks on samuti enamjaolt inglise keel. Aeg läks ja saksa keel oli kui peast pühitud.
… kuni saatus mind üht ja teistpidi sellega taas kokku viis. Näiteks vaatasin mõnda saksakeelset filmi, mis mind sügavalt mõjutas. Täiesti juhuslikult sattusin Max Raabe kontserdile – kui ma seal siis istusin nagu tumm leilis, ümberringi kõik tema lugude teravat huumorit mõistvad inimesed, valdas mind ühtäkki metsik soov tema naljadest aru saada. Hakkasin oma keeleoskust taastama – vaatasin filme, lugesin raamatuid, alguses küll sõnaraamatu abiga. Kirglik kokandushuvi, iseäranis soov õppida tundma Baieri kööki, viis mind keele- ja kultuurikeskkonda aina sügavamale sisse – nii et aitäh, struudel ja Sauerbraten!
Siis tuli jalgpall: vestlus naiskolleegidega Saksa ülikoolist, kui olin Humboldti stipendiumi toel end järeldoktorantuuris täiendamas, purustas müüdi, et naised jalgpallist ei huvitu. Vastupidi, nad on suured vutifännid! Läks nii, et hakkasin samuti vahetevahel mänge vaatama, meeskondadele kaasa elama ja mõistagi närveldasin teleka ees Saksamaale pöialt hoides ka hiljutisel MMil.
Mõneti kahju, et ei saanud finaalile kaasa elada Berliini kesklinnas teiste vutifännide keskel. Berliinist on saanud mu suur armastus: naudin võimalust istuda mõnes selle tuhandetest kohvikutest, töötada, midagi lugeda, lihtsalt nautida. Ning mida rohkem ma saksa keeles loen, seda selgemalt mõistan: see on lihtsalt väga ilus keel!