Kristjan Randalu - Musiker
Sõitsime 1980ndate lõpus perega Eestist Saksamaale – paberite järgi küll puhkusereisile, ent vanematel oli plaan sel moel Nõukogude Liidust pageda ja Saksamaale jäädagi. Ma polnud toona veel kümnenegi ja mõistagi ei osanud ühtki sõna saksa keelt. Sattusin sinna suvel pärast kolmandat klassi, sügisel pidin alustama Saksa süsteemi järgi õpinguid algkooli viimases ehk neljandas klassis erikoolis, kus teistegi sisserännanute lapsed oma keeleõpinguid nullist alustasid.
Eks lastel läheb keelekeskkonda sisselamine natuke kergemini, olgugi et keskkond oli uus ja vanad sõbrad olid jäänud kõik Eestisse, muud suhtlusvarianti teiste lastega lihtsalt polnud. Pusisime vaikselt saksa keelt rääkida, kuni selgeks saime. Mu kodukeel oli ja on alati olnud aga eesti keel.
Saksa ja Eesti ajalugu on üksteisega läbi põimunud, ent inimestevahelises suhtluses on eestlased pigem kinnised, teinekord tunduvad suhtlusmaneerilt koguni järsud või ebasõbralikud. Saksa keeles ja kultuuriruumis on pealiskaudsel sõbralikkusel ja viisakusel suurem rõhk.
Nüüd pole saksa keel enam mu igapäevane suhtluskeel, kuigi käin tihti Saksamaal ja teen sealsete artistidega mitmeid koostööprojekte. Vahel aga tuleb tahtmine võtta kätte mõni hea saksakeelne raamat – minu jaoks on saksa keel küll selge ja täpne, ent äärmiselt kerge ja poeetiline, kindlasti mitte raskepärane ja agressiivne, nagu näiteks filmides seda pahatihti kujutama kiputakse. Keeleoskuse suurim pluss on see, et oled sealses keeleruumis oma, mitte võõras – see on suurepärane tunne!