Algoritmid ja otsustusvabadus
Väljaarvatud mina

Arvutiprogrammid loovad kasutajaprofiile ja määravad meie rolli ja käitumise internetis. Kas algoritmid kaotavad meie otsustusvabaduse? Ka Saksamaal osaleb selles arutelus kasutajaid, kes näevad eelkõige eeliseid.
 

Algoritmid ehk kindlatel juhisejadadel põhinevad programmid arvutavad andmejälgede põhjal, mille me internetti maha jätame, välja meie tarbimisharjumused ja suhtluskäitumise. Nad juhivad otsingutulemusi internetis, teevad meie aadressi põhjal teatud tõenäosusega järeldusi meie finantsseisu kohta ning pakuvad internetipoodides sellele vastavaid maksevõimalusi.

Ka Saksamaal arutatakse aeg-ajalt algoritmide mõju üle, sest paljudel inimestel on tekkinud küsimus, kas arvutid määravad nende elu. Teadmine, et sind mõjutab miski, mis ei ole hoomatav ja on võhikule arusaamatu, tekitab ebakindlust ja mõnikord koguni hirmu.

MASINAD OSALEVAD OTSUSTAMISES

Algoritmid on tõhusad. Matemaatilis-statistiliste meetodite abil saab senise kasutuskäitumise põhjal ennustada ükskõik milliste asjaolude tõenäosust. See, mida me Facebookis näeme, on meie jaoks välja arvutanud algoritm lähtuvalt sellest, kuidas me platvormi sisu kasutame.

Nii oleks teoreetiliselt koguni võimalik mõjutada poliitilise arvamuse kujunemist. Seda juba pikka aega arutusel olnud nähtust nimetatakse USA internetiaktivisti Eli Pariseri teooria järgi filtrimulliks. Oma 2011. aastal ilmunud samanimelises raamatus kirjeldas Pariser, kuidas Facebooki personaliseeritud uudisvoog näitas talle eelkõige uudiseid, mis kattusid tema poliitiliste veendumustega. Nii isoleeritakse kasutaja „mulli“ sisse, mis jätab välja info, mis kasutaja vaadetega ei kattu. Kuid algoritmide mõju ei lõpe veel siin. Tänapäeval kaasatakse masinprognoose juba ka krediidiotsuste tegemisel ja kindlustusmakse suuruse määramisse. Elukoha põhjal arvutatakse välja maksevõimetuse risk, tervisliku seisundi põhjal haigusrisk.

Kuid kas tõepoolest on põhjust muretseda, et inimesed on kaotanud kontrolli oma otsuste üle? Algoritmidega ei arvutata mitte kindlaid prognoose, vaid tõenäosust. Algoritmid ei moodusta ka kogu keerukat väärtussüsteemi, mille abil me vastavalt olukorrale otsuseid teeme. Need püsivad lihtsate toimingute tasandil, näiteks sellel, kas me klõpsame mõnel tekstil või ostame mõnd toodet.

SOOV LÄBIPAISTVUSE JÄRELE

Ka Facebooki-voo filtreeritud reaalsus pole probleem, mille oleksid loonud algoritmid. „Põhimõtteliselt on filtrimull vaid üks paljudest mullidest. Ka meie sotsiaalne keskkond kujundab meie taju kindlal viisil,“ ütleb Frankfurdi-äärse Oderi Euroopa Ülikooli Viadrina interneti ja inimõiguste uurimisüksuse direktor Ben Wagner. „Oluline on vaid see, et oleksime sellest teadlikud.“ Kuid paljud algoritmid, näiteks Facebooki ja Google’i omad ei ole läbipaistvad. Nende teenuste kasutajad ei tea, kuidas nende eest otsus tehakse. „Praegu on oht, et marginaalsed rühmad jäetakse välja, näiteks inimesed, kes oma terviseandmete tõttu tervisekindlustust ei saa,“ hoiatavad seetõttu Ben Wagneri taolised teadlased. Seetõttu jääb „algoritmieetika“ põhiülesandeks suurem läbipaistvus.

DEBATT SAKSAMAAL

Saksa avalikkuses on inimese „algoritmimise“ kriitikud tugevalt esindatud. Prominentseimate hoiatajate hulka kuulus Frankfurter Allgemeine Zeitungi ajakirjanik ja kaasväljaandja Frank Schirrmacher, kes lahkus meie hulgast 2014. aasta suvel. Oma bestsellerites „Payback“ (2009) ja „Ego“ (2013) esindas ta seisukohta, et internet tekitab sõltuvust ja arvutid muudavad meie mõtlemist. Ka Saksa poliitikud on juba aastaid hoiatanud andmete diktatuuri eest. Oma raamatus „Finger weg von meinen Daten“ („Käed eemale minu andmetest“) (2014) näeb Roheliste partei esindaja Euroopa Parlamendis Jan Philip Albrecht, et inimese teovõime üha väheneb ning et ta on taandatud end ise optimeerivaks ja matemaatiliselt arvutatavaks süsteemiks.

Sellele seisavad vastu katsed seda kriitikat kritiseerida. Kui suur algoritmide mõju siis tegelikult on? Miks häälestame end oma kriitikaga arvatavalt negatiivsetele arengutele, mida ei ole veel isegi toimunud, selle asemel et rõhutaksime digiteerimise positiivseid aspekte, küsib autor Kathrin Passig võrgukultuuri ajakirjas Berliner Gazette. Müncheni Tehnikaülikooli teadusajaloo professor Klaus Mainzer leiab seevastu, et arutelu ei peaks keskenduma nii palju tehnilistele aspektidele. Tema arvates ei ole algoritmid Silicon Valley leiutis ega iseeneses „pahad“. Oma 2014. aastal ilmunud raamatus „Die Berechnung der Welt“ („Maailma arvutamine“) kirjutab ta, et need tulevad püüdlusest nähtusi matemaatiliselt kirjeldada ning teaduslikust soovist maailma kohta teooriaid luua. Inimesed on teinud seda juba aastatuhandeid.

Samas torkab silma, et sakslased küll kiruvad Google’i ja Facebooki läbipaistmatust, kuid kasutavad nende teenuseid üha rohkem. Praegu ei ole näha, et teadlikkus riskidest paraneks, veel vähem, et midagi muutuks poliitikas. Miks see nii on, küsis ajaleht Frankfurter Allgemeine Zeitung Saksa juuraprofessorilt Indra Spieckerilt. Tema vastus: „Tehnika on lihtsalt liiga ilus.“ Võib-olla on asi veel lihtsam: konkreetne kasu, mis tuleneb sellest, et kontakte ja võrke saab kauge vahemaa tagant vaevata hallata, ületab paljusid üsna abstraktseid riske.