Kodanikuosalus veebis
Demokraatia reloaded

Poliitikas petitsioonide kaudu kaasarääkimine on internetis imelihtne. Paljud sakslased osalevad interneti kaudu otsuste tegemisel, mitmed linnad on selle jaoks oma platvormid loonud. Kas kodanikekogu kohalikus omavalitsuses on sellega oma aja ära elanud?

Von Matthias Trénel

„Ilma putukateta pole liikide mitmekesisust“ – nende sõnadega toetab kasutaja Rainer S. üht Baden-Württembergi liidumaa peaministrile suunatud veebipetitsiooni ning astub sellega muu hulgas välja pestitsiidide kasutamise vastu, et peatada nii putukate hukkumine. Rainer S. kasutab vabaühenduse Campact osalusveebitööriista, kus kodanikud saavad üheskoos esitada poliitiliste otsuste tegijatele petitsioone. Sama oleks Rainer S. saanud teha ka veebikeskkondades Change.org, Avaaz ja Openpetition, või esitada portaali Abgeordnetenwatch kaudu küsimuse liidumaa parlamendi pädevale saadikule. Taolisi osalusveebitööriistu on palju ja kodanikud kasutavad neid usinalt. Bertelsmanni fondi poolt läbi viidud uuringu kohaselt oli 40% sakslastest juba aastal 2011 e-petitsioonides osalenud või sellest huvitatud. Rohkem kui pooled olid valmis veebihääletuses osalema.

Palume sekkuda!

Seda arengut võib märgata ka paljude linnade osalusveebiportaalides, mida on hakanud tekkima nagu seeni pärast vihma. Näiteks platvormil „Bonn macht mit“ arutatakse Bonni jalgrattaliikluse strateegia üle. Kasutaja Carmen juhib tähelepanu asjaolule, et Bertha-von-Suttner-Platzil sõidavad bussid ohtlikult üle rattatee. 27 kommentaaris vaagitakse, kas selles olukorras aitaks teistsugune fooritsükkel või bussirada. Carmeni postitus on vaid üks 2319 sissekandest, mida Bonni elanikud on mõne nädala jooksul osalusveebitööriista kaudu teinud.

Ka Berliinis, Hamburgis ja Münchenis pannakse üha enam linnaplaneerimisprojekte arvamuse avaldamiseks veebi üles, sama kehtib Nürnbergi, Mannheimi, Bielefeldi, Braunschweigi, Emdeni, Unterschleißheimi ja paljude teiste linnade kohta. Kas on ainult aja küsimus, kuni demokraatiatööriistad ka liidumaade ja föderaalse tasandi poliitikasse jõuavad? Roheliste ja kristlike demokraatide valitsusega Baden-Württemberg on siiani ainus liidumaa, mis kasutab osalusportaali. Sealt saab vaadata ja kommenteerida seaduseelnõusid, mille kallal ministeeriumides parajasti töötatakse.

Föderaaltasandil võib midagi samalaadset otsima jäädagi. Ühe kodanike osalusveebialgatuse majaka võib siiski leida ka siit, täpsemalt Saksa parlamendist. E-petitsioonide portaalis on praeguseks registreerunud ligi kaks miljonit kodanikku eesmärgiga kasutada oma põhiõigust. Nimelt sätestab Saksa põhiseaduse artikkel 17: „Igaühel on õigus üksi või koos teistega esitada kirjalikke palveid ja kaebusi asjaomastele institutsioonidele ja rahvaesindustele.“ Saksa parlamendi osalusveebitööriista juures on eriline see, et iga petitsiooni esitaja saab ise otsustada, kas tema küsimust käsitletakse konfidentsiaalselt või avaldatakse portaalis, nii et ka teised saavad sellele alla kirjutada ja selle üle arutada.

Osalustööriistade üha suurem levik nii riiklikul kui ka mitteriiklikul tasandil näitab ilmselt seda, et suur osa rahvastikust soovib oma sõna rohkem sekka öelda. Täpsemalt öeldes: kui peab paika see, mida küsitlused ikka ja jälle näitavad, ehk et tänapäeval osalevad inimesed vähem parteides, ametiühingutes ja teistes organisatsioonides ning eelistavad neile poliitikas osalemise individuaalseid, lühiajalisi ja „mugavamaid“ formaate, siis tabavad need tööriistad otse praeguse aja närvi.

Kas kodanikekogu on oma aja ära elanud?

Kuid mida tähendab see kodanikualgatuse traditsiooniliste vormide jaoks? Kas kodanikekogu kohaliku omavalitsuse ruumides on sellega oma aja ära elanud? Sedamoodi paistab küll. Palju sagedamini tuleb ette seda, et need kaks asja ühendatakse. Nagu näiteks Bürgerbudget Wuppertal. Siin esitletakse kodanikualgatuste eelarvest rahastatavaid projektiideid veebis: linnaaianduse projekt, laste mänguväljak, autovaba tänav või rohkem istepinke. Seejärel arutatakse ja täiendatakse ettepanekuid kohalikus omavalitsuses toimuvas kodanikekojas ning lõpuks hääletatakse taas veebis, millised projektiideed toetust saavad.

Jääb vaid õigustatud küsimus, kas „klikidemokraatia“ ikka aitab kodanikke rohkem ja paremini kaasata, või on tegemist, nagu enamikul juhtudel, particitainment’iga, st meelelahutusliku, pinnapealse ja viimaks ka mõjuta osalemisega. Linnauurija Klaus Selle, kes töötab Reini-Vestfaalis asuvas Aacheni Tehnikakõrgkoolis, kirjeldas 2011. aastal, kui kiiresti võib osalusveebimeetod panna kodanikud loobuma, kui lubadusi ei täideta ning kodanikud ei saa arvamuste kujundamist ja otsustusprotsessi siiski olulisel määral mõjutada. See juhtub eelkõige siis, kui uue tööriista käivitamisel ei mõelda eesmärke ja protseduure korralikult läbi.

Nii mustades värvides ei maksa asja siiski näha. Mitte ainult osalustööriistade arv ei suurene. Samamoodi suureneb linnade arv, kes on välja töötanud kodanikuosaluse suunised, koolitavad töötajaid ning kontrollivad ja kindlustavad osalusvõimaluste kvaliteeti sõltumata sellest, kas veebitööriistu kasutatakse või mitte.