Avalik ruum
„Rattaliiklus on urbanismi seismograaf“

Milline on linnaliikluse tulevik? Saksa arhitektuurimuuseum Frankfurdis tõestab näitusel „Sõida rattaga! Linna tagasivallutamine“, miks jalgrattast kuidagi mööda ei saa.

Linnad muutuvad kogu maailmas üha suuremaks ja neis läheb üha kitsamaks. Alates 1950. aastast on linnaelanike arv kahekordistunud, alates 2007. aastast elab pool inimkonnast urbanistlikes keskustes. ÜRO hinnangul tõuseb see osakaal 2050. aastaks kahe kolmandikuni. Selleks et linnaelu säilitaks oma elamisväärsuse, on vaja palju ruumi – väljakuid, rohe- ja vabaajaalasid. Kuid just liiklemiseks kasutatavad teed linnakeskustes, mis pärinevad tihtipeale vanast ajast, on saavutamas oma võimete piire. Näitus „Sõida rattaga! Linna tagasivallutamine“ Frankfurdi arhitektuurimuuseumis näitab selliste linnade nagu Kopenhaagen, New York, Karlsruhe ja Oslo näitel, miks võiks jalgratas olla tuleviku liiklusvahend. Vestlus kuraatorite Annette Beckeri ja Stefanie Lampega.
 
„Linna tagasivallutamine“ – see alapealkiri kõlab nii, nagu soovitaks taastada kunagist olukorda. Kas meie tulevik on minevikus? 
 
Annette Becker: Tagasivallutamine on eelkõige seotud ruumiga. Nägin hiljuti 19. sajandist pärit õlimaali, kus kujutatakse üht Pariisi tänavat, mida kasutatakse veel tänapäevalgi. Sellel suurel tänaval sõitis üks tõld. Üksainus. Paljud meie tänavad ongi mõeldud 19. sajandi lõpu liikluskoormusele. Vahepealsel ajal on muidugi palju muutunud. Selles mõttes on tegemist tagasivallutamisega, ruumi tagasivallutamisega. 
 
Liiklusuurija Barbara Lenz kirjutas, et tagasivallutamine kõlab peaaegu nagu sõjakäik.
 
Becker: Meie tegevus ei seisne lobitöö tegemises rattaliikluse jaoks. Kuid meile torkas silma midagi olulist siis, kui vaatasime läbi ajakohase liikumise teemalisi rahvusvahelisi projekte: rattaliiklus on urbanismi seismograaf. Kui linnas on rattaga hea sõita, see tähendab, et kui on olemas head rattateed ja piisavalt rohealasid, näitab see, et linnas on hea elukvaliteet. Seetõttu tundub meile, et rattasõbralikku linna oleks mõistlik edendada.
 
Milline on Saksa ühiskonna häälestatus: kas ollakse üksmeelel, et jalgrattasõbralik avalik ruum on see, mida me tahame?
 
Becker: Tegemist on teemaga, mis ei puuduta vahetult kõiki. Paljusid inimesi huvitab eelkõige see, kuidas iseenda liikumist kõige paremini korraldada. Kuid nii ei saa muidugi arendada linna, ühiselu. Ma ütleksin, et üksmeel selles, et meie liikumist tuleb mingil viisil parandada, on olemas – see saavutatakse hiljemalt siis, kui igal hommikul tuleb pikas ummikus linna sõita. 
 
Stefanie Lampe: Siia lisandub veel asjaolu, et enamik linnu kasvab. 21. sajandit nimetatakse ka linnade sajandiks. See, et igaüks sõidab oma autos, pole tänase liikluskoormuse juures enam võimalik. Arvukad kodanikualgatused, näiteks niinimetatud rattaalgatus näitavad, et üha enam inimesi mõistab, et midagi tuleb teha. Paljudes Saksa linnades käivitunud rattaalgatustes nõuavad aktiivsed kodanikud rattaliikluse parandamist. Berliinis on jõutud juba esimese jalgrattaseaduseni. See võeti vastu 2018 ning näeb ette, et linn peab jalgrattaliiklust edendama. 
 
Becker: Me ei taha autosid hukka mõista. Soovime leida viisi sõbralikuks kooseksisteerimiseks. Kuid selle juures on määrava tähtsusega meie teedel olev ruum – seda suurendada ei saa. 
 
Millised argumendid lisaks ruumiprobleemile räägivad veel jalgratta kasuks?
 
Becker: Ratas on kiire ja lihtne ning sellega on tore sõita. 
 
Lampe: Rattasõit on tervislik ja vaikne. Ning lõppude lõpuks ka keskkond. Siiski pole keskkonnaaspekt see, mis inimesi jalgratta selga viib. Seda näitavad küsitlused suurtes jalgrattalinnades, nagu Groningen ja Kopenhaagen. Inimesed sõidavad rattaga, kuna vähemasti lühematel marsruutidel on see kiireim ja praktilisim liiklusvahend. 
 
Räägime esteetikast: kas linnapilt muutub ilusamaks, kui jalgratas avalikku ruumi tugevamalt kujundama hakkab? 
 
Lampe: Jah, arvame, et avalik ruum muutub samuti kenamaks. Arvan, et oleme leidnud häid näiteid, mis seda kinnitavad. Arhitektuurimuuseumina oli meile muidugi oluline näidata ka kujunduslikult kvaliteetseid ehitusprojekte.
 
Kas näitusele nii Euroopast kui ka mõnest teisest piirkonnast valitud kaheksa näite hulgas on mõni selline, mille esteetika teid isiklikult eriliselt vaimustab?
 
Lampe: Barcelona.
 
Becker: Barcelona. Boulevard Passeig de St. Joan on lihtsalt uskumatu. Selle projekti juures käivad linnaplaneerimine, liiklusplaneerimine ja eelkõige maastikuarhitektuur eeskujulikult käsikäes, luues uusi kvaliteetseid ruume, kus viibida. Palju istumisvõimalusi, uued rohealad ja mänguväljakud ei lisa väärtust mitte ainult jalgratturitele, vaid kõigile. On linnu, mis on kujunduse poolest alati esirinnas, ning Barcelona kuulub igal juhul nende hulka. 
 
Avaliku ruumi mõiste on Saksamaal ka filosoofilise tähendusega. Filosoofid, nagu Jürgen Habermas ja Hannah Arendt on muu hulgas käsitlenud avalikkust ka poliitilise tegurina. Lühidalt, kui vähem inimesi hakkab liikuma autosse kapseldunult, siis mida tähendab see ühiskondliku suhtluse jaoks? 
 
Lampe: Näeme kindlasti potentsiaali muutusteks. Jalgratas on ka sotsiaalne liiklusvahend. Ratta seljas ei liigu ma enam plekist kastis, vaid suhtlen enda ümber oleva ruumi ja inimestega. Ma kogen ja tajun linnaruumi teisiti. See on seotud ka kiiruse muutumisega: mida kiiremini ma ruumi läbin, seda vähem seda tajun.