Protestiliikumised
Rohkem kui nördimus

Demokraatiat toidavad arutelud ja protest on avalikkuse osalemise oluline vahend. Ent kuidas protest tekib ja millal kasvab üksikute vastuseisust välja massiliikumine?

Elias Steinhilper ja Moritz Sommer
Protestimise konjunktuur on kõrge. Fridays for Future, Black Lives Matter ja koroonapiirangutevastased protestid tõid viimasel ajal Saksamaa tänavatele kohati kümneid tuhandeid inimesi. Kas seejuures nõutakse ühiskondlikku muutust või status quo säilitamist — demokraatiad elavad erinevate seisukohtade põrkumisest ja mitte asjata ei ole õigus meelt avaldada tagatud Saksamaa põhiseaduse artikliga 8.

Protesti peetakse siinmail levinud, üldiselt legitiimseks huvide väljendamise vahendiks. Seda loetakse poliitilises ja ühiskondlikus elus osalemise väljenduseks — otsese arvamusavalduse vormiks väljaspool valimisi või parteiorganites kaasalöömist. Lisaks pigem harva toimuvatele massidemonstratsioonidele avaldatakse Saksamaal peaaegu iga päev mingi teema kohta meelt. Seejuures ei taotleta protestimisega sugugi mitte alati progressiivseid eesmärke, nagu ilmneb koroonapiirangute vastaste näitest, vaid see on kohati isegi suunatud liberaal-demokraatliku riigikorralduse vastu. Aga millal protest üldse tekib? Ja millised tingimused viivad selleni, et üksikute pahameelest ja vastuseisust kasvavad välja massiliikumised?

Inimese tekitatud probleemide vastu välja astumine

Iseäranis suurprotestide taga on mahukas korraldus- ja kaasamistöö: võimalikke osalejaid on vaja teavitada ning veenda oma aega ja energiat investeerima. Teadustöö käigus on ilmnenud vähemalt neli tegurit, mis selgitavad protesti tekkimist ja selle kasvamist massilisteks üritusteks või isegi sotsiaalseteks liikumisteks.

Esiteks on protesti lähtekohaks alati subjektiivselt tunnetatud probleemne olukord, millel on siiski vähemalt osaliselt objektiivne alus. Kui paljud inimesed tajuvad seda probleemina ja neil on tunne, et seejuures saab ja tuleb midagi muuta, suureneb tõenäosus, et sellest tekib protest või protestiliikumine. Teemad on seejuures sama mitmekesised kui konfliktid ühiskonnas: viimased suured protestid Saksamaal nõudsid poliitika muutmist teravneva kliimakriisi tõttu (Fridays for Future), olid suunatud rassistliku vägivalla ja diskrimineerimise vastu (Black Lives Matter) või COVID-19 pandeemia tõkestamise meetmete vastu (Querdenken). Kõigist erinevustest hoolimata ühendab neid proteste algatajate eeldus, et nad ei ole oma probleeminägemisega üksi ja et aluseks olevad probleemid ei ole saatusest tingitud, vaid inimeste tekitatud.
„Where there’s people, there’s power“: inimesed kogunevad pärast kohtuotsust George Floydi surma kohta George Floyd Square’il Minneapolises, Minnesota, USA. | Foto (detail): © picture alliance/Captital Pictures/ IS/MPI/Chris Tuite Kas ühiselt tajutud probleemne olukord suudab masse mobiliseerida, sõltub teiseks sellest, millised ressursid on korraldajate käsutuses. Lisaks ajale on vaja materiaalseid ressursse protestiürituste reklaamimiseks reklaamlehtede, plakatite, ühismeedia ja veebilehtede abil ning helitehnika, lavade ja teiste logistiliste detailide jaoks. Aga ka sotsiaalvõrgustikud ja sümboolne kapital, näiteks prominentsete isikute osalemine, mõjutavad seda, kui paljude potentsiaalsete osalejateni suudetakse jõuda. 

Mida veel vaja on: teavitamist ja võimalust

Lisaks sellele mängib rolli probleemse olukorra tõlgendamine, millega protesti põhjendatakse ja osalema kutsutakse (framing), ning selle strateegiline kommunikatsioon. Üks vastukaja leidva raamistamise näide on kliimamuutuse tõlgendamine põlvkondade probleemina, millega Fridays for Future suutis kõnetada paljusid noori inimesi kogu maailmas.
 
Lõpuks toimuvad protestid alati ühiskondlikes raamtingimustes, mis pakuvad võimalusi protestikäitumiseks. Konkreetsed poliitilised otsused või olulised sündmused, nagu näiteks G20 kohtumine, on tihti soodsateks võimalusteks, et mingit olulist probleemi nähtavaks teha. Nendele „poliitilistele võimalustele“ lisanduvad „diskursiivsed võimalused“. Need on hetked, mil protestijate esindatavad seisukohad suudavad eriti palju toetajaid leida, kuna nad on ühiskondlikes või meediadebattides parasjagu eriti hästi esindatud, ehk osa rahvast juba on nendega nõus ja seega on nende teemadega võimalik leida avalikku vastukaja.

Haridus ja jõukus soodustavad protestivalmidust

Kokkuvõtteks: teemad, mis puudutavad paljusid inimesi, suudavad rohkem kaasata. Korraldajatel, kes tuginevad erinevate algatuste toetusele ja suudavad mobiliseerida olemasolevaid võrgustikke ning omavad kogemusi strateegilise kommunikatsiooniga, on suuremad võimalused algatada massilisi proteste.

Lisaks mõjutab ka osalejate individuaalne olukord nende protestiliikumistega ühinemise tõenäosust. Aktuaalsed küsitlused muu hulgas Fridays for Future liikmete ja koroonapiirangute vastaste hulgas viitavad, et tänapäeval osaleb suurprotestides ebaproportsionaalselt palju enamasti hea haridusega ja parema majandusliku olukorraga rahvastikurühmade esindajaid.