Puidutööstus Eestis
Puidumassi määramine taastuvaks kütuseks soodustab lageraiet

Euroopas võrdsustati 1990. aastatel puidu põletamine tuule- ja päikeseenergiaga, nüüd ilmneb üha rohkem, kuidas head kavatsused soodustavad lageraiet.

Piret Reiljan

Metsa raiumine ja väärindamine on väga lõhestav teema. „Pealtnägija“ koos Äripäeva ja veel kuue riigi ajakirjanikega uuris rahvusvahelises koostöös suurt pilti. Üha selgemalt joonistub välja, kuidas Lääne-Euroopa lõikas rohetoetustega näppu ja puidu elektrijaamade ahju ajamine näiteks Inglismaal soodustab lageraieid meil siin.

40-aastane puusepp ja restauraator Kalev Järvik on kümme aastat elanud Haanja aladel ja harjunud sealsetes metsades matkama. Viimaste aastate ulatuslikud lageraied Lõuna-Eesti ühes kaitstumas piirkonnas tekitavad kohalikes ja looduskaitsjates nördimust ja küsimusi, aga on tegelikult osa suuremast ahelast, mille teine ots ulatub tuhandete kilomeetrite taha, näiteks Draxi jõujaama Inglismaal.

Briti uuriv ajakirjanik Hazel Sheffield kuulub rahvusvahelisse tiimi, kus on ajakirjanikud seitsmest riigist, teiste seas „Pealtnägija“ ja Äripäev.

„Suurbritannia on puidu tööstusliku põletamise pioneer ja me impordime pea kogu puidu, mida elektriks põletame. Oleme maailma suurimad importijad. Nii et minu jaoks oli väga oluline vaadata üle riigipiiri, et kust see puit tuleb,“ rääkis rahvusvahelisse ajakirjanike tiimi kuuluv Briti uuriv ajakirjanik Hazel Sheffield.

Pelletiärimeeste sõnul on nende tegevus keskkonnale kasulik

Hoolimata mitme riigi looduskaistjate ja teadlaste kriitikast, kinnitavad aga pelletiäriga seotud inimesed, et nende tegevus on keskkonnale kasulik ja jätkusuutlik.

„Metsaomanike ja metsatööstuse jaoks on pelletitööstus jäätmejaam. Kui 20 aastat tagasi veeti saetööstuse tagant saepuru prügimäele, põletati seda, maksti keskkonnatrahve, nii-öelda jäeti kuhugi vedelema, siis täna tulevad kõik need jäätmed pelletitööstusse. Selles mõttes ma võin kindlalt väita, et keegi ei lähe intensiivsemalt metsi raiuma sellepärast, et meil on pelletitööstus,“ rääkis Graanul Investi metsafirma Valga Puu juht Andres Olesk.

Pelletibuumi alguspunktiks võib pidada Kyoto protokolli aastal 1997, millega riigid lubasid vähendada CO2 emissioone ja mille tulemusel asuti usinalt kivisütt puidu biomassiga asendama. Praegu pürivad riigid Euroopa roheleppe täitmise poole ikka üha rohkem puitu põletades, kuna EL on määranud puidu biomassi taastuvaks kütuseks ning panustavad sellesse erinevate toetustega. 

Eeskätt just tänu neile toetustele tõusis Euroopa pelletikuningaks eesti ettevõtja Raul Kirjanen. Advokaadiks õppinud Kirjanen alustas hakkepuiduga 90ndate lõpus ja 2003. aastal asutas Graanul Investi, mis on kasvanud Euroopa suurimaks ja maailma suuruselt teiseks pelletitootjaks. Ettevõtte aastakäive on üle 400 miljoni ja kasum ligi 50 miljonit eurot. Peamiselt tänu tema kontsernile on Eestist ja Lätist kujunenud Euroopa suurimad pelletieksportijad.

Mullu läkitasid kaks riiki pelleteid üle kolme miljoni tonni. Graanul Investi suurimad sihtturud on Suurbritannia ja Holland ning suurim klient seesama Draxi elektrijaam Leedsi lähistel, mis on maailma suurim puidu põletaja.
„Me teame, et kuna puitu peetakse taastuvaks energiaallikaks, toidavad seda äri miljardid eurod toetusraha. Ja ainuüksi Suurbritannias ei jääks meie imporditava puidu suurim põletaja, Drax, riigi toetusteta ellu,“ rääkis Sheffield.

Algselt oli idee, et ahju läheb oksarisu, saepuru ja muud tootmisjäägid, mis pressitakse kokku erilisteks pulgakesteks ehk pelletiteks. Kuid kuna toetused on suured, kliendid nõuavad üha rohkem rohelist energiat ja sooja, siis keskkonnakaitsjate sõnul on tekkinud motivatsioon liiga palju ümarpuitu põletada. Just ümarpuidu põletamine on bioenergia debati fookuses.

Eestimaa Looduse Fondi juhatuse aseesimehe Siim Kuresoo sõnul suureneb puitu sellisel moel põletades atmosfääris CO2 hulk.

Raiutakse kaitselust metsa

Kirjaneni pelletiäri on viimastel aastatel mühinal kasvanud ja temast on saanud Äripäeva rikaste edetabeli esiotsa mees. Kontserni kuulub 20 firmat, seal hulgas 12 pelletitehast – lisaks Eestile ja Lätile ka Leedus ning Ameerika Ühendriikides. Firmal on isegi oma laev – Küprose lipu all seilav Imavere – mis ristiti Kirjaneni esimese tehase järgi ja millega veetakse tema kaupa peamiselt Riia sadamast Inglismaale.

Kirjanen on viimasel ajal andnud mitu intervjuud, ent „Pealtnägija“ kaamera ette ta ei tulnud, viidates koroonariskile. Aga nii kirjalikus kommentaaris kui hiljutises intervjuus Toomas Sildamile lükkab ta väite pelletitööstusest tulenevast raiesurvest ümber.

Graanul Investi metsafirma Valga Puu juht Andres Oleski sõnul ei ole raie ja looduskaitse iseenesest vastandid. „Meile on hästi oluline nendes rahvusparkides, et meil on noori metsi, keskealisi metsi ja vanu metsi, igaühes neist on oma kaitsealused liigid. Nendel samadel lageraietel elab 80 protsenti Eesti päevaliblikatest, mis on ka kõik kaitsealused liigid. Ehk iga ala on kellelegi kasvukoht. Põder ei söö ka küpseid puid ladvast, ta sööb noori puid ladvast.“

Natura alade eesmärgiks on aga hoida just vana metsa. Haanja kaitseala raied on justkui kogu metsavaidluse minimudel. Ühel pool looduskaitsjad ja -uurijad ning kohalikud kogukonnad, kelle sõnul on kasumiahnusest tõugatud raie ületanud Eestis mõistlikud piirid. Teisel pool aga metsaomanikud ja -töösturid.

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lampi sõnul sõltuvad raiemahud sellest, palju on majandatavat metsa saadaval, kuivõrd raieküpsed need metsad on, puiduturu nõudlusest, ilmastikuoludest, maksukeskkonnast ja metsaomaniku otsusest. „See, et kümmekond aastat tagasi olid raiemahud kordades väiksemad kui praegu, oli otseselt seotud globaalse majanduslangusega ja tollel ajal lihtsalt puiduturul oli nõudlus praktiliselt olematu,“ nentis ta.

Metsade heaolu igapäevaselt uuriva Indrek Tammekännu sõnul on Eestis viimase seitsme aasta jooksul puidutööstuse ja maaomanike surve tõttu raiumise reegleid leevendatud. Muudatused lubavad kiiremini ja korraga rohkem raiuda.

Suures pildis taandub debatt küsimusele, kas metsa raiumine ühes Euroopa otsas ja põletamine teises otsas on kokkuvõttes kliimale ja inimkonnale positiivne. Näiteks Graanul Invest ise koostab eraldi säästlikkuse aruannet, milles seisab muuhulgas, et kontsern istutas mullu 1,5 miljonit puud ja nende tegevus on tugevalt süsiniku-negatiivne. Looduskaitsjaid see aga ei veena.
 
On selge, et Euroopa pelletiäri on tohutult kasvanud ja suure panuse sellesse Eesti. Me ei väida, et see eirab reegleid – pigem on küsimus, kas reeglid on piisavad. Mitmed praegu puidu põletamist doteerivad riigid on asunud toetusi üle vaatama ja Euroopa tasandil kaalutakse ümarpuidu ahju ajamise piiramist. Vastaspoolel käib aga kõva lobitöö, et puidu massiivne põletamine saaks segamatult jätkuda. Teemas on palju nüansse ja eriarvamusi.