Filmikuraatorid
Rõõm filmide jagamisest

Filmikuraatorid valivad välja filmid, mida näidatakse festivalide või filmisarjade raames kinodes, kinoteekides ja muudes kultuuriasutustes – see on unistuste töö, mida ei saa õppida.

Olgu metropolides, nagu Berliin ja Köln, Bodensee ääres või mõnes kauges provintsis – pea kõikjal Saksamaal korraldatakse filmifestivale. Spekter ulatub Berlinalest, mis on üleilmselt üks suuremaid ja mitmekesisemaid filmifestivale, kuni üritusteni, mis keskenduvad kindlatele žanritele, teemadele või riikidele.

Seda, milliseid filme ja millises koosluses festivalidel näidatakse, otsustavad niinimetatud programmikoostajad, nagu filmikuraatoreid näitusekuraatoritest eristamiseks sageli nimetatakse. Berlinale alamprogrammi „Perspektive Deutsches Kino“ juhatajana vastutab Linda Söffker igal aastal umbes 12 Saksa järelkasvufilmi väljavalimise eest. „Sa pead nägema midagi põlema süttimas,“ kirjeldab kunsti- ja teatriteadlane seda, mis annab tema jaoks tõuke filmi väljavalimiseks. „Noorte režissööride filmides võib olla vigu, kuid neis peab olema tuntav eriline käekiri, lubadus tulevikuks. Lisaks peavad kõik filmid koos programmina toimima.“

„SEDA EI SAA ETTE PLANEERIDA“

Söffkeri silm on aja jooksul omandanud oskuse näha uusi trende ja talente. Tema ametit ei saa kuskil õppida, kuigi seda tööd on tehtud juba üle 80 aasta. Kunstilisi oskusi nõudev programmikujundaja ametikoht on olemas hiljemalt sellest ajast peale, kui Veneetsias toimus 1932 esimene filmifestival. Tänapäeval pakutakse küll baaskursusi, kus käsitletakse kureerimispraktikat, kuid need on mõeldud vaid kujutava kunsti jaoks.

Seetõttu spetsialiseerus Linda Söffker oma ametile pigem juhuslikult. Ülikoolis kohtas ta dotsente, kes tegelesid filmidega, ning temas tärkas uudishimu. Ühest praktikast Berliini Zeughauskinos, mis on pühendunud filmiajaloolistele teostele ja rariteetidele, sai õpingute ajaks töö ning seejärel teadustöötaja ja kuraatori ametikoht. Kui Zeughauskino 1999 mitmeaastase remondi tõttu suleti, läks Linda Söffker tööle Berliini rahvusvahelise filmifestivali programmikorralduse meeskonda. Seal ei jäänud tema eriline huvi Saksa filmi vastu märkamata. Kui direktor Dieter Kosslick kutsus 2002. aastal ellu alamprogrammi „Perspektive Deutsches Kino“, töötas Linda Söffker tollase kuraatori Alfred Holighausi lähedase kolleegina. 2010. anti juhtimine talle üle. „See on unistuste töö,“ ütleb Linda. „Aga seda ei saa ette planeerida.“
 

MEESKONNATÖÖ JA RÖÖPRÄHKLEMINE

Nagu enamik kuraatoreid, jõudis ka Birgit Glombitza selle töö juurde keerdkäike pidi, kui ta võttis 2010 enda õlule Hamburgi lühifilmide festivali (IKFF) kunstilise juhtimise. Õpingute ajal oli ta alustanud filmiajakirjaniku tööd. Lisaks tegutses ta kultuuritoimetaja ja vabakutselise ajakirjanikuna, enne kui kureeris koos ühe kolleegiga esimest korda tänapäevastest Saksa filmidest koosnevat sarja. Kui lühifilmide festival kuulutas välja konkursi kuraatori ametikohale, tahtis ta ajakirjaniku üksildase töö meeskonnatöö vastu välja vahetada ning kandideeris.

Sellest ajast peale toob kureerimine Glombitzale leiva lauale ning tema tööpäevad on kõike muud kui üksildased. Festivali ettevalmistamise esimeses faasis, mis kestab umbes pool aastat, teeb ta koos oma kolleegidega uurimistööd, sõidab ühelt festivalilt teisele ning suhtleb filmikõrgkoolide, üleilmsete levitajate ja arhiividega. Filmide valimiseks läheb Glombitza koos festivali eri võistlusprogrammide valimiskomisjonidega kaheks nädalaks maale, kus toimub intensiivne sõelumine ja diskuteerimine. Seejärel saadetakse, taas koos meeskonnaga, välja kutsed ja äraütlemised ning toimub projektsioonide dramaturgiline planeerimine. Selle juures tuleb arvestada nii eri esitusformaatide kui ka soovitud või soovimatu mõjuga publikule. „Eelkõige lühifilmide programmis on oluline arvestada filmidevahelise mõju ja kõrvalefektidega,“ selgitab Glombitza. „On filme, mille järel mõjub paremini vaikne või mustvalge film. Ja on nii võimsaid filme, mille järel ei saa enam midagi näidata.“ Festivali ajal võtab Glombitza vastu kutsutud filmitegijaid, toetajaid, pressi ja muid lühifilmimaailma tegijaid ning esitleb IKFF-i kõigis olulistes programmipunktides. Eelkõige festivali lõpus on töökoormus väga suur, kuid selle eest on suvel kahe-kolme kuu pikkune paus.

AMET JA KUTSUMUS

Lisaks erialateadmistele filmi ja filmitehnika kohta on festivalitöös eelkõige olulised meeskonnatöö- ja organiseerimisoskus, rõhutavad Glombitza ja Söffker. Ka vabakutseliste kuraatoritega pole teisiti, ütleb Claus Löser, kes paneb enamasti kokku ajaloofilmide sarju. Nii korraldas ta Dresdeni filmifestivali jaoks 2012. aastal retrospektiivi Ida-Euroopa lühifilmidest ning kureeris Saksa Kultuuri Sihtasutuse ja Deutsche Kinematheki jaoks programmi „Hüvasti, talv – murrangu ettekuulutus filmides“ („Winter Adé – Filmische Vorboten der Wende“), mida esitleti esimest korda 2009. aastal Berlinalel. „Arhiivides tuhnimine, õiguste väljaselgitamine, tehnilised küsimused, olemasolevad keeleversioonid,“ loetleb Löser oma ülesandeid. „See on tõsine kultuurijuhi töö.“

Berliini Brotfabrikis asuva Arthouse-Kino programmijuhina, filmiajakirjanikuna ning Saksa DV põrandaaluste ja eksperimentaalfilmide doktorikraadiga eksperdina on Löseril mitmekesine töö. Kuigi oma spetsialiseerumisvaldkonnaga – totalitaarsetes tingimustes loodud filmid – on ta oma niši leidnud ja esitleb filme nii Dresdenis, Odessas kui ka Tokios, ei elaks ta ainult kureerimisest ära. Esimeste töökogemuste saamine on tema sõnul aga võrdlemisi lihtne. „Igapäevase kinoprogrammi kujundajana on mul hea meel, kui minu poole pöörduvad noored inimesed, kellel on häid ideid.“ Ka festivalid kasutavad reeglina heameelega praktikante ja vabatahtlikke abilisi. Löseri sõnul on tema elukutse eelduseks soov oma avastamiskirge välja elada ning erilisi leide ja mõtteid teistega jagada. Filmikuraatori tegevus on aga siiski seotud ka kutsumusega.