Reinhard Kleist
Poliitika ja popkultuur

Isehakanud berliinlane Reinhard Kleist on üks usinamaid ja edukamaid Saksa koomiksijoonistajaid ja illustraatoreid. Tema koomiksid räägivad erilistest isiksustest poliitikas, spordis ja popkultuuris ning neid on tunnustatud arvukate auhindadega.

Von Matthias Schneider

Naissportlane Samia Yusuf Omar unistas osalemisest 2012. aasta suvel Suurbritannias toimunud olümpiamängudel. Kuid ta uppus 2012. aasta aprilli alguses Malta rannikul pärast oma kodumaalt, Somaaliast põgenemist. Seal oli ta hakanud saama ähvardusi islamistidelt, kellele ei meeldinud, et naised spordiga tegelevad.

Kunstnik Reinhard Kleist jutustab Samia Yusuf Omari loo liigutavas ja raputavas koomiksis „Der Traum von Olympia“ (2015). Kleist kirjeldab dramaatiliselt kannatusi, mida põgenikud teel Euroopasse taluma peavad. Kleist väljendab eessõnas lootust, et koomiks „aitab meil hoida meeles, et meedias põgenikepoliitika kohta ilmuvate ääremärkuste taga on saatused ja abstraktsete arvude taga inimelud“. Kleist sai koomiksi eest 2016. aastal laste- ja noortekirjanduse auhinna Luchs aastapreemia ning katoliku laste- ja noorteraamatu auhinna..

ULMELISED JA SÜRREALISTLIKUD BIOGRAAFIAD

Kleisti looming on mitmekesine: lisaks ülipoliitilistele teemadele nagu see, pühendub ta ka popkultuurile. Nii joonistas Kleist koomiksid lauljate Johnny Cashi ja Nick Cave’i elulugudest. Mõlema puhul põimis kunstnik omavahel biograafiat ning ulme ja sürrealismi elemente.
 
Kleisti väljendusrikkaid mustvalgeid pilte iseloomustab ekspressiivne joon, mis on justkui loodud Nick Cave’i välimuse jaoks – kitsa lõikega ülikond, kitsas lips, geeliga tahapoole silutud juuksed. Kleist räägib koomiksis pealkirjaga „Nick Cave. Mercy on me“ (2017) laulja loo kahest vaatevinklist – tema teekaaslaste ja tema laulutekstide kangelaste omast. Räägitakse olulisimatest hetkedest laulja elus: kuidas isa talle õhtuti enne magamajäämist Dostojevskit ja Shakespeare’i ette loeb, kuidas ta hiljem punkbändi Birthday Party lauljaks saab, seejärel Berliini kolib ja seal bändi The Bad Seeds asutab, mille liikmete hulgas on ka ansambli Einstürzende Neubauten laulja Blixa Bargeld. Kleist räägib seda kujunemislugu sellisena, nagu see on – mitmekihiliselt, vapustavalt, kuid kaldub aeg-ajalt Cave’i eluloost kõrvale ja võtab heita pilgu tema laulutekstidesse.
 
2006. aastal, kui Saksa kinodes linastus Johnny Cashi filmibiograafia „Walk the Line“, avaldas Reinhard Kleist laulja koomiksibiograafia „Cash – I See a Darkness“. Seal käsitleb Kleist Johnny Cashi seda külge, mis oli Hollywoodi armastusloo jaoks ebahuvitav – laulja tumedamat poolt. Kleist räägib väljendusrikaste ja kineastlike piltide abil tõusudest ja mõõnadest, edust ja langustest, mis „mehel mustas“ uimasti- ja alkoholiekstsesside tõttu tekkisid.
 
Ka koomiksis „Der Boxer. Die wahre Geschichte des Hertzko Haft“ (2012), mille eest sai Kleist 2013. aastal noorteraamatu auhinna, käsitleb ta intensiivselt juudi poksija Hertzko Hafti elulugu, kes pääses holokaustist ainult selle tõttu, et võitles ühes Auschwitzi välilaagris natside lõbuks teiste vangidega elu ja surma peale. Koostöös Hafti pojaga lõi Kleist isa eluloost graafilise jutustuse, mis räägib peenetundeliselt õudustest ja haarab lugeja loo keerisesse nii, et sellest on raske vabaneda. Algselt päevalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung järjeloona ilmunud raamat on nüüdseks tõlgitud paljudesse keeltesse ja on leidnud tänu oma temaatikale ja kujutusviisile välismaal suurt vastukaja.

KRIITIKUD KIITSID, PUBLIK AVASTAS HILJA

Reinhard Kleist sai juba oma debüütteose „Lovecraft“ (1994) eest, mille ta kirjutas ja joonistas oma graafika- ja disainiõpingute ajal, Erlanger Comic-Saloni ihaldusväärse Max und Moritzi auhinna. Žüriid köitis ulmeline ja õudne lugu koomiksijoonistajast, kes ühe Ameerika õuduskirjaniku eluloo kallal töötamise ajal puutub kokku üleloomulike sündmustega. Viimistletud lehearhitektuur, millega Kleist loob oma maalisarnastest koomiksipiltidest stseenid, tegi ära ülejäänud töö. Tundus, et Saksa koomiksimaastiku uus täht on leitud. Kuid kui kriitikud ja koomiksiasjatundjad kiitsid tema töid ülivõrretes, osutusid need suurte publikumasside jaoks liiga keerulisteks ja ebatraditsioonilisteks. Nüüdseks on see muutunud.
 
Kleist leidis H. P. Lovecrafti, Clive Barkeri ja Oscar Wilde’i kirjandusteostest inspiratsiooni nii oma koomiksite sisu kui ka ekspressiivse värvi- ja vormikujunduse jaoks. Wilde’i „Dorian Grey portreest“ ja Barkeri „Human Remainsist“ sulatas Kleist kokku järjealbumi „Dorian“ (1996) ning teoses „Das Grauen im Gemäuer“ (2002) tõlgendab ta ainulaadsetel mustvalgetel piltidel Lovecrafti lühilugusid.
 
Oma koomiksikarjääri alguses meeldis Kleistile luua enda veidraid ja morbiidseid jutustusi apokalüptilises linnakeskkonnas. Tema sarjas „Berlinoir“ (koostöös Tobias O. Meissneriga) on äratuntavad filmide „Metropol“, „Dr. Caligari kabinet“, „Kolmas mees“ ja „Blade Runner“ tegevuspaigad ja võttekohad. Triloogias visandab Kleist tumeda tulevikuvisiooni Berliinist, kus valitseb salamõrvaritest vampiiride väesalk. Vaid mõni üksik mässaja julgeb türannidele vastu hakata ja peab põranda all lootusetut partisanisõda. „Berlinoir“ on hiilgav näide fantaasiakoomiksist ning samas mürgine poliitparabool metropoli ühiskondlikest oludest.

Möödunud aastatuhande üksikutest epohhidest loob Kleist segase retrofuturistliku ajaloolapiteki, kus kubiseb esteetilistest ja poliitilistest tsitaatidest alates töölisvõitlusest, fašismist ja DDR-i sotsialismist kuni kapitalismini välja. Oma utoopiliste koomiksitega reageerib Kleist tegelikkusele ja joonistab ühiskonnast mitmekihilise ja paljastava portree.
 
Kuid Kleist ei tegele oma koomiksites mitte ainult ajalooliste tegelaste ja sündmustega, vaid ka isiklike muljete ja elamustega. 2008. aasta märtsis läks ta neljaks nädalaks Kuubale, et luua endale sellest riigist ja sealsetest inimestest pilt. Kleist püüab visanditesse, maalisarnastesse illustratsioonidesse ja koomiksiepisoodidesse Havanna tänavate meeleolud ning Kuuba rahva elus ette tulevad olukorrad.

„Havanna – Eine kubanische Reise“ (2008) on reisipäevik. Kleist on täiesti teadlik sellest, et oma lühikese kohalviibimise ajal saab ta Kuuba kultuurist ja ühiskonnast vaid pealiskaudse pildi. Tema joonistused ei ole klišeedest küll täiesti vabad, kuid pärast Kuubalt naasmist on tema arvamus sellest riigist nüansirikkam, eriti seoses Saksamaal valitseva ühiskondliku olukorraga.