Thomas Mann
(06.06.1875, Lübeck – 12.08.1955, Zürich), kirjanik
Thomas Manni esimene novell „Gefallen“ ilmus 1894 ajakirjas „Die Gesellschaft“. Et seda saatis edu, loobus Mann oma tööst ühes Müncheni kindlustusseltsis ja hakkas sestpeale tegutsema vabakutselise kirjanikuna. Juba 1901 ilmus tema esimene romaan „Die Buddenbrooks“ („Buddenbrookid“, 1936), mis sai väga positiivse vastukaja ja päädis 1929 Nobeli auhinnaga. Ka Manni novellid, nagu „Tonio Kröger“, „Tod in Venedig“ („Surm Veneetsias“, 1998) ning „Mario und der Zauberer“ („Mario ja võlur“, 1982) said laialt tuntuks. 1924 avaldatud romaan „Der Zauberberg“ („Võlumägi“, 1995, 2008) jätkas Euroopa haridusromaani traditsiooni, muu hulgas kriitilise iroonia abil. Thomas Manni seisukohti päevakajaliste poliitiliste, ühiskondlike ja kultuuriliste küsimuste kohta võeti kuulda. Kui oma 1918. aastal ilmunud teoses „Betrachtungen eines Unpolitischen“ suhtus ta lääne demokraatiasse veel skeptiliselt, sai temast hiljem Weimari Vabariigi kaitsja, näiteks 1922 peetud kõnes „Von deutscher Republik“. Natsionaalsotsialistliku võimu ajal emigreerus ta 1933 Šveitsi ning 1938 USA-sse, kus ta omandas 1944 ka sealse kodakondsuse. 1940 kuni 1945 läksid BBC kaudu Saksamaal eetrisse tema igakuised raadiokõned „Deutsche Hörer“. 1952 asus ta jälle Šveitsi elama. Thomas Mannile antud arvukad auhinnad teevad temast ühe olulisema ja produktiivsema 20. sajandi kirjaniku, tunnustuste hulgas on ka paljude ülikoolide audoktori nimetus, aga ka tema sünnilinna Lübecki, mida ta veidi enne surma veel kord külastas, aukodaniku tiitel.