Sabine Voda Eschgfäller soovitab
da ich morgens und moosgrün. Ans Fenster trete

Viini poetess Friederike Mayröcker suri 96 aasta vanusena 6. juunil 2021, jättes selja taha rekordiväärilise 70 aasta pikkuse karjääri. „Avangardi pehme võitleja“ ei väsinud iial ning avaldas üle 80 teose, millest siin tutvustatav köide on viimane.

Nii nagu tema pooleteise toa suurune korter Zentagassel, kus ta elas alates 1950. aastatest, on ka see viimane teos tulvil pilte ja märkmeid tähelepanekutest ja tunnetest peaaegu muinasjutulises, voolavas maailmas. Juba teose pealkiri, mis trükiti ilmselt samuti tema lemmiktrükimasinal Hermes Baby, on terve programm: astun hommikul akna juurde, mina – samblaroheline ja ... ma näen, tunnen, maitsen, mõtisklen – kõige üle, mis väljas ja sees, mina oma „rohelisuses“, mida iganes see ka ei tähenda. Noore vaimuga vananev keha mõistab maailma. Tegemist on kirju päevikuga, mis kujutab manduvat, aga mitte traagilist, võib-olla vaid tragikoomilist maailma; ka selles viimases teoses saab kinnitust, et Mayröckeri lugemine on võrreldav free jazz’i kuulamisega: see on täis üllatavaid momente ja on veidi vildakas.



Suhrkamp Verlag