Judit Lőrincze soovitab
Kintsugi

Miku Sophie Kühmeli romaan on klassikaline kammermäng: neli inimest, üks maja järve ääres, üks pealtnäha harmoonilise pealispinna all pingetest laetud suhterägastik, ning lõpus pole miski enam nii, nagu see alguses oli. Max ja Reik on geipaar, kes veedab nädalavahetust oma Uckermarkis asuvas majas, et tähistada oma 20. aastapäeva koos Tonioga, kes on Reiki noorusearmastus, ja tolle tütre Pegaga. Neljas mina-jutustuses räägitakse nende lugu, ühe alternatiivse pere lugu. See, kuidas kunstnik Reik pedantse ja intelligentse arheoloogi Maxiga tuttavaks saab ja Tonio maha jätab, kuidas Toniost saab üksikisa ja ta oma muusikukarjäärist loobub, ning kuidas Reikist ja Maxist saavad Pega onud. Ühel nädalalõpul järve äärde tulevad ilmsiks nende suhete murdejooned nagu mõrad teetassis.

Kintsugi on jaapani kunstkäsitöö, mille käigus parandatakse purunenud keraamikat kulla abil. See on kunst, millega taastatakse ilu ning muudetakse sealjuures nähtavaks defekti esteetika. Kintsugi romaani pealkirjana sümboliseerib samas alternatiivperekonda, mis traditsioonilise perekonna lagunemise taustal selle asemele astub ja selle funktsiooni üle võtab. Pered, kust Tonio, Max ja Reik ise pärinevad, on eranditult purunenud ja düsfunktsionaalsed. Kintsugi tähistab aga ka tollel nädalavahetusel järveäärses majas toimuvaid sündmusi ja seda, et suhete purunemisest võib tekkida midagi mitte vähem väärtuslikku. „Ja kohtades, kus olid mõrad, killud, tükid, särab valgussoontena hargnevates joontes kuld.“


S. Fischer Verlag