Paweł Zarychta soovitab
Stern 111

Võib ju mõelda, et 30 aastat pärast Saksamaade taasühinemist on suure murrangu kohta juba kõik öeldud ja teema kirjanduses ammu vaibunud. Et see on aga kõike muud kui tõsi, tõestab Lutz Seileri uusim romaan „Stern 111“. Autor harutab rohkem kui 500 leheküljel lahti mitmepalgelise loo Ida-Saksamaal asuvast Gera linnast pärit perekond Bischoffide saatusest. Kohtume perekonnaga müüri langemise ja Saksamaa-sisese piiri avamise ajal, kui peategelane Carl viib oma vanemad ühe Saksamaa Liitvabariiki viiva piiriületuspunkti juurde, samal ajal kui ta ise soovib nende plaani võimaliku nurjumise puhuks kodupaika Tüüringisse jääda. Vanemad Inge ja Walter üritavad uues kapitalistlikus reaalsuses toime tulla, teevad erinevaid juhutöid, et lõpuks nooruseunistusest ja -saladusest juhindununa USA-sse elama minna.

Samal ajal asub Carl, selle asemel et kokkuleppe kohaselt Gerasse naasta ja seal vanematekodu eest hoolitseda, isa vana Žiguliga teele maailmale avaneva Berliini poole. Ilma ühegi pennita taskus sukeldub ta skvottijate ja kultusbaari Assel ümber kogunenud kunstnikeseltskonna kirjusse poolmaailma, et pärast rasket algust üha tugevamini selles eriomase kliimaga erilises linnas kanda kinnitada. Seega saab Carli loost teatud määral isiklik kroonika Berliini esimestest aastatest pärast 1989. aastat toimunud ühinemist, ääremärkus suure ajaloolise muutuse juures.

Lutz Seileri uusim raamat on suurepärane, küps proosa, mis paistab silma aeglase eepilise kujutusviisi, iroonilise distantsi, aga ka selgelt tajutava sümpaatiaga tegelaste suhtes. Sellele lisandub tollase Berliini olude, kohtade ja inimeste tundmine, mis manatakse esile erakordselt meeleliselt. Hoolimata konkreetses ajaloolises kontekstis toimuvast tegevustikust leiavad selle teose aktuaalsus ja ajaülesus just tänapäeval erilist kandepinda, võttes arvesse meid kõikjal ümbritsevat kriisi ja üha voolavamaks muutuvat tegelikkust.

Suhrkamp Verlag