Ilona Burka soovitab
Elektrische Fische

See Susan Kelleri romaan räägib noore Emma reisist täiskasvanute maailma ning on kaunis pilguheit tema tundemaailma. 15-aastase Emma häälest juhituna kolivad lugejad koos tüdruku ema, vanema venna ja noorema õega Iirimaalt Dublinist Saksamaale, et seal uut elu alustada. Siin on kõik võõras, mitte miski pole nii nagu enne. Keel, kultuur ja kombed on võõrad, isegi meri on võõras. Mitte keegi neist pole õnnelik, kõik on täidetud vaikse valuga, millega igaüks püüab ise hakkama saada.

Emma saab hästi läbi oma klassikaaslase ja parima sõbra Leviniga ning tundub, justkui mõistaksid nad üksteist ilma sõnadeta. Ajapikku, ilma seda ise märkamata, kasvavad nad üksteisele südamesse. Ning koos selle aimdusega muutub ka keskkond, mis omandab värvi, kodune õhkkond muutub meeldivamaks, üha enam räägitakse positiivsest ning ka inimesed paistavad sõbralikumad. Ainsa lahendusena oma probleemidele ja väljapääsuna koduigatsusest näeb Emma põgenemist ja Iirimaale naasmist. Algul on see vaid mõte, kuid seejärel kujuneb päris plaan. Kuid nüüd hoiab miski Emmat põgenemast, ta hakkab mõistma, et ta ei tahaks lahkuda ka sellest kohast ja nendest inimestest.

Lugeja elab läbi Emma otsingud iseenda ja oma kuuluvuse järele, küsimused kodumaa, lahtilaskmise ja uue vastuvõtmise kohta – kõik see juhtub harmooniliselt, lihtsalt, ilma paatose ja verbaalse mässuta, ilma ilustamiseta peategelase mõtete, tunnete ja arutlustega konkreetses olukorras. Mõnikord elab lugeja kannatustele ise kaasa. Emmal on oma vanuse kohta kadestamisväärselt mõistev suhtumine inimestesse; ta vaatleb, saab aru, ei mõista hukka, ei otsi tüli. Autor ei kasuta teadlikult dialoogi, vaid loob selle asemel oskuslikult karakterid ja atmosfääri, mis võimaldab avastada, tunda ja hiljem mõista – mõnikord ka palju hiljem, sest see pole raamat, mis lõpeks kaane kinnipanekuga.



Carlsen Verlag