Aija Sakova soovitab
Blue Hour

Arno Kleinebeckeli luulekogu Blue Hour lüüriline mina on sageli liikumises, teel tundmatusse. Ometi ei sõida ta mõttetult ja sihitult ringi, vaid muutub oma sõitudel järjest ärksamaks ja tundlikumaks tegelikkuse suhtes. Viimane näib nende teel-olemiste tulemisena äkitselt nii tühi ja mõttetu, ilma sügavuse ja tähenduseta. Üksiku eksistents mõjub ettemääratuna ning tarbimise maailmakorra poolt domineeritud.

„Ma hoian kinni roolist, mõttetust kettast; / esiklaas mu ees, kumer monitor.“ (lk 69)

Üksikisikule ei jää Kleinebeckeli tekstide just palju tegutsemisruumi ja mõjuvõimu ümbritseva üle. Pigem vaatab ta maailma läbi (esi)klaasi ja on pealtvaataja toimuvale. Rool tundub sealjuures üsna kasutu, sest maailma käekäiku ja takti suunatakse niikuinii mujalt.

Ja ometi, isegi kui üksikisikul on „vähe lootust kohale jõuda“ (lk 69), on tal ometi lootust, et aeg saab läbi lõigatud (lk 68) ning igatsus armastuse ja tunnustatud olemise järele tõukavad teda järjest uutele rännakutele ja otsingutele. Olla nähtud ja tunnustatud mõne naise, tänaval kohatud võõra või ligimese poolt oleks ju lootuse märk. Kleinebeckeli luule lüüriline mina igatseb igavese ja ajatu järele. Taeva sina, mis on kõigi jaoks üks ja seesama, kinnitab omakorda inimese usku sellesse, et kõik ei ole siiski ajaline ja et tarbiv inimenegi võib olla mööduv nähtus.

Kleinebeckeli lüürika on, nagu ka raamatus vihjatakse, dialoogis hiliskapitalismi poolt koloniseeritud tegelikkusega, aga ka „ükskõiksuse ülemvõimuga“ (lk 50). Olgugi et lõhe, mida minal tuleb läbida, on „kivine ja klaasist“ (lk 69), loodab ta siiski kohtuda tõeliste, võimalik et loom(a)ulikemate inimestega. Või miks mitte, tõelise gepardiga.

Athena-Verlag