Marcin Wilk soovitab
Tschudi

Hugo von Tschudi on staar paljude kunstiajaloolaste ja muuseumipidajate jaoks – eriti kui tegu on sajandivahetuse aegse Berliini ajalooga. Mariam Kühsel-Hussaini raamat võib teha Tschudi nüüd tuntuks ka laiemates ringides.
 
Idee rääkida ajaloolisest isikust belletristikul viisil realiseerib autor mitmesuguste vihjetega kunstistiilidele. Kohe raamatu alguses puutume kokku „pehme õhuga“ ning ühe puu õide puhkevate pungade kaunis vaatepilt tõmbab meie tähelepanu endale veidi kauemaks kui muidu. Ka tegelased liiguvad aeglaselt. Tihemini tabame nad enesevaatluselt, mitte hingetuks võtvatelt seiklustelt. Kuid selle jutustuse erilisus ei seisne mitte tegevustikus, vaid jutustamisviisis.
 
Kujutatav tegelikkus on veidi udustatud ning joonistatud justkui pastellkriidiga. Poeetilist piltlikustamist ja impressionistlikku visuaali võimendavad erilised fraseeringud ning lausete ja lõikude rütm.
 
Poliitiline ja majanduslik ajalookirjutus näib autorile vähem huvi pakkuvat, kuigi oleme oluliste sündmuste tunnistajad. Euroopa metropol Berliin, mis sattus 19. ja 20. sajandi vahetusel tohutute muutuste meelevalda, tundub siin lausa muinasjutuline, et mitte öelda ebausutav.
 
Peategelane, kelle järgi raamat on saanud pealkirja, on päris inimene: Berliini rahvusgalerii legendaarne direktor ostis üle 30 teose välismaistelt maalikunstnikelt, nagu Manet, Monet ja Degas, vallandades sellega esteetilise revolutsiooni, millele astus vastu keiser Wilhelm II, kellele „provokatiivsed“ impressionistlikud ekstravagantsed teosed sügavalt vastumeelsed olid. Tschudi ja Wilhelmi vastasseisu stseen on jutustuslikult üks raamatu võimsamaid hetki. Peale nende astuvad üles arvukad teised ajaloolised isiksused. Nende puhul on aga pigem tegemist eliidi ja kõrgemate ühiskonnakihtide esindajate, ettevõtjate ja kunstnike, võimu- ja aukandjatega: tööstur Walther Rathenau või Berliner Secessioni kaasasutaja, dialekti rääkiv Max Liebermann.
 
Mariam Kühsel-Hussaini raamatu võib liigitada juba pikemat aega toimuvaks diskussiooniks kunsti ja ajaloo üle peetava diskussiooni võimalikkusest. Igal juhul on „Tschudi“ hea lähtepunkt põnevaks vestluseks nüüdiskirjanduse üle.

Rowohlt Verlag