János Weiss soovitab
Die blinden Flecken der 68er-Bewegung

1968. aasta liikumise viiekümnendaks juubeliks on ilmunud terve meri raamatuid, mille hulgast paistab eriti silma see teos. Wolfgang Kraushaar osales ise liikumise hilises faasis, praegu on ta sündmuste üks olulisimaid kroonikuid. Tema kolmeköiteline, liikumise 40. juubeliks avaldatud suurdokumentatsioon Frankfurdi koolkonna ja tudengiliikumise vahelise suhte kohta tekitas palju furoori. Juba nendes köidetes oli huvitaval kombel olemas alapealkiri „Pudelipostist Molotovi kokteilini“.

Nüüdne raamat on paarisrakendis aasta varem ilmunud köitega „Die blinden Flecken der RAF“. Selles köites tähistab mõiste „tume laik“ Punaarmee Fraktsiooni (RAF) varjatud päritolu, mille avalikustab juba esimese peatüki pealkiri „1968 ja vasakterrorismi lätted“. Kraushaar räägib ühes kohas sellest, et liikumise 68 üleminekul relvastatud võitlusele oli kaks põhifiguuri, Rudi Dutschke ja Dieter Kunzelmann, kes olid antiautoritaarse liikumise kõige olulisemad tegijad. See üleminek närib ja vaevab autorit samal ajal nähtavalt.

Uues raamatus 1968. aasta liikumise kohta on mõistet „tume laik“ juba veidi rohkem lahti kirjutatud. Siin ei tähenda see enam varjatud seost, vaid pigem aspekte, mida senises kirjanduses 1968. aasta liikumise kohta ei ole veel välja toodud või millele ei ole kohast tähtsust omistatud. Nii pöördub see köide liikumise romantika, meelelahutusmuusika rolli, antisemitismikriitika metamorfooside ja Walter Benjamini taasavastamise poole. Kahtlemata oleksid kõik need teemad väärinud eraldi raamatut. Ning siis on alati vägivalla küsimus, mis kord peidab end taustal, kord tungib esiplaanile. Seda küsimust on liikumise liikmed arutanud juba korduvalt: kas revolutsiooni saab teha vägivallatult, kas aktiivne ja reaktiivne vägivald erinevad jne? Kraushaar räägib vägivalla astmelisest eskaleerumisest, milles on tema arvates rolli mänginud eri tegurid, muu hulgas kommuunide aktiivsus, koguni üht lõiku Herbert Marcusesi esseest „Repressiivne tolerantsus“ mainitakse siin. Samal ajal räägivad liikumise liikmed ja paljud ajaloolased, et tudengiliikumine ei olnud kindlasti homogeenne, vaid moodustus paljudest, üksteisest olulisel määral erinenud miljöödest. Ning et vägivald olevat end manifesteerinud ainult ühes miljöös ja sealgi „vaid“ äärealadel. Jääme põnevusega arutelu ootama.