Amalija Maček soovitab
Schäfchen im Trockenen

Berliin kui võrdõigusliku ja kollegiaalse mentaliteedi sümbol muutub tänu kasvavatele üüri- ja elamiskuludele aastate jooksul pea märkamatult individuaalsete, mittekapitalistlike, eelkõige kunstilise suunitlusega eluviiside kasutuks muutumise musternäidiseks. Plaanide mitteomamine ja pereloomega mittetegelemine tundub kahtlane ja irratsionaalne.

Anke Stelling tabab paljude põlvkondade ajavaimu korraga, murrab vaikselt kannatava ja ennast ohverdava ema tabu, tematiseerib ohtliku piiri „iseendast kirjutamise“ ja „teiste intiimsfäärist kirjutamise“ vahel. Teiste elu on minu elu oluline osa, võiks öelda. Ema elu on otsustava tähtsusega iga lapse elus ja see jäetakse liiga tihti tahaplaanile või ei räägita sellest. Kui palju infot omaenda ema kannatuste ja unistuste kohta talub laps? Tihti annavad patriarhaalset mustrit kriitikavabalt edasi just emad. Seevastu Anke Stelling töötab oma sihipärase valgustustööga, mida nii mõnigi nimetaks halaks – tegelikult on see aga midagi palju enamat, sest kirja on see pandud suure hulga intelligentsuse, (enese)iroonia ja keelelise bravuuriga, millest annavad tunnistust ka arvukad auhinnad.
  Luchterhand Literaturverlag