Jule Pfeiffer-Spiekermann soovitab
Rodrigo Raubein und Knirps, sein Knappe

Michael Ende kirjutas enne surma selle teose kolm esimest peatükki, Wieland Freundil sai hakkama meistritükiga see fragment vääriliselt lõpuni kirjutada: Knirps on nukuteatripere noorim võsuke, kes tunneb kutsumust mujal, mitte vanemate äri jätkamises, eriti kui isa ja ema Dickid üldse mitte kirglikult asja juures pole. Knirps tahab kogeda tõelisi seiklusi ning asub seetõttu ühel tormisel ja äikeselisel ööl läbi õuduste metsa teele kardetud röövrüütli Rodrigo Raubeini lossi poole, kus ta soovib end kannupoisiks tööle munsterdada. Rodrigo omalt poolt on küll kardetud, kuid seda ainult tänu oma läbimõeldud mainekampaaniale: tegelikult tahab ta rahulikult elada, kaktuseid kasvatada ja mitte rünnakute ohvriks langeda. Noor Knirps, kes on loomult kartmatu, tungib Rodrigole nii lähedale, et tolles tekib juba hirm, kas tema suitsukate mitte ilmsiks ei tule. Seega saadab ta Knirpsi prooviülesannet täitma ning sellest sündmused hargnema hakkavadki.

Wieland Freundil õnnestub suurepäraselt lugejaid või kuulajaid sellesse muinasjutulaadsesse seiklusjuttu haarata. Siin räägitakse hirmust ja selle ületamisest, headest ja pahadest, nende ehtsusest ja rollidest, nii nukuteatris kui ka päriselus. Loo sõnum on järgmine: mitte keegi ei pea talle määratud rollile truuks jääma. Regina Kehn on seetõttu tegelasi mitmekülgselt, värvikalt ja nüansirikkalt kujutanud, andes sel viisil edasi täiendavaid meeleolupilte – seda sõna otseses tähenduses. Papagoi Sokrates, kes üritab pidevalt loo käiku ennustada, et siis otsustaval hetkel sekkuda, filosofeerib koos Rodrigoga: „Tema arvates tähendavad marionetid alati midagi, nagu tähendavad alati midagi ka lood, isegi kui ei ole teada, mida täpselt.“ Soovitan südamest ise lugeda!
Thienemann-Esslinger Verlag