Dagmar Gausmann soovitab
Stadtbär

Lugemaõppimise teadusliku tausta üks käibeteese ütleb, et piltide abil on lihtsam lugema õppida. Ning mida paremini oskab laps lugeda, seda vähem pilte on tal vaja loetust aru saamiseks. Seetõttu jääb lasteraamatutes pilte vähemaks sedavõrd, kuivõrd suurenevad nõudmised lugemisoskusele. Kuid miks vähendada piltide rolli raamatus? Pildid on ju midagi palju enamat kui lugemisabi. Meie piltsõnumite põhises suhtluses tuleks piltide lugemist õpetada samamoodi ja terve elu. Seetõttu valisin selle arvustuse jaoks niinimetatud esimese lugemisraamatu. Paljud selle kategooria raamatud paistavad silma erilise ideevaeguse ning ülemäära lihtsa teksti ja pildiga. Katja Gehrmanni uue pildiraamatu „Stadtbär“ kohta seda öelda ei saa.

Selles räägitakse vaimukas ja tabav, lõpuni välja arenev lugu metsaelanikest, kes lähevad suurde linna elama. Nad kohanevad ja hakkavad elama märkamatult ja mugavalt, seades end sisse linna kivistes õnarustes ning kasutades ära inimeste jäätmeid. Rebane, nugis, mäger ja teised metsas elavad väikeloomad ei soovi oma uuest linnaelust enam loobuda. Suur karu, kes viimasena metsa jäi, tahab nüüd ka linna tulla. See ei meeldi teistele loomadele, sest nad kardavad, et kohmakas karu võib inimesi sedavõrd häirida, et ka nemad oma uuest elukohast ilma jäävad. Seetõttu tekib neil mõte saata karu loomaaeda. See plaan nurjub väga lustlikul viisil.

93 lehekülje pikkuses loos, kus domineerivad pildid ja kaunilt sõnastatud tekst on ilusti pildi sisse sobitatud, hakkavad silma torkama just kohandunud loomad, kes üritavad veidi rumala karu tõttu ähvardavat katastroofi ära hoida. Loomad tekitavad mitu järjestikust segadust linna taristus, mis leiavad skandaalidena kajastamist ka kohaliku pressi esikülgedel. Jah, kuigi linn paistab selles raamatus olevat pigem roheline küla jõe ääres, tulevad mängu moodsad linnalikud elemendid, politsei, ajakirjandus ja hulk mobiiltelefone. Alati kui loomad arvavad, et suudavad karu üle kavaldada, satuvad nad hoopis ise ohtu. Lõpuks on karu see, kes kõik loomad dramaatiliselt, kuid enda teadmata kogu virrvarris politsei käest päästab. Õnnelikus lõpus lähevad kõik – karu, nugis, mäger – koos metsa tagasi, olles nüüd tõeliselt ühtsed. Ilus lugu!

Kogu loo on pildikeelde pannud Katja Gehrmann, kes pilte ja teksti üksteisest ei eralda – suurejooneliselt ja väljendusrikkalt värvilised kahepoolsed lehed ning tegelased ja stseenid –, individuaalse isikupäraga loomad, metsast ja suurest linnast loodud tegevuspaik kõige paksema padriku, jõulise värviga sadamavee, kirju loomaaia, tänavamuusikute, kioskite ja kohvikutega. Viis, kuidas Gehrmann maalib paberile kõigepealt eredalt särava põhja, loob seejärel läbipaistvatel kiledel tegelastest stseeni, ja asetab siis põhja ja kile kohakuti, ühendades oma piltidel niiviisi ainulaadselt maali- ja joonistuskunsti. Särava värvikülluse võib Katja Gehrmann olla toonud Mehhikost ja Hispaaniast, kus ta veetis poole oma õpingute ajast, enne kui Hamburgis rakendusteaduste kõrgkoolis illustratsioonikunsti erialal lasteraamatute illustraatorina lõpetas. Paljude auhindadega pärjatud kunstnik on loonud palju imeliselt säravaid pildiraamatuid, kus kujutatakse usutavalt roosakasoranži päikesetõusu metsas ja linnas ning see värvirohkus kajastub nii metsapinnasel kui ka linnataevas ja majaseintel.

„Stadtbär“ jutustab pildi- ja tekstikeeles väikese mõistuloo kohanemisest, teistsugune olemisest ja võimalikest põhjustest ühtne olemiseks. Lapselikult lihtne, nõudlik, detailirohke, tekst ja pilt omavahel kooskõlas ja seotud – seda kohtab harva. Ja mitte ainult väikestele teksti- ja pildikeele õppijatele alates 7. eluaastast mõeldud esimeste lugemisraamatute hulgas. Kahju, et paljud täiskasvanud seda raamatut tõenäoliselt põhjalikumalt ei vaata, sest laps oskab ju juba ise lugeda.
Moritz Verlag