Deniss Hanovs soovitab
Moses und Homer
Uurimuse algatuseks kirjeldatakse Saksa intellektuaali, homoseksuaali ja Vana-Kreeka kirjanduse asjatundja Johann Joachim Winckelmanni intellektuaalset ja kehalist vabadust. Tema jaoks on Vana-Kreeka skulptuur absoluutse ilu kehastus. Tema kaasajal, kui Euroopa juutide kultuur tungib Saksa intellektuaalsesse ruumi, loodab Winckelmann kultuuridevahelise ühenduse leidmisega Mosese ja Homerose piltide abil, et see vabastab 18. sajandi eurooplase oma ideoloogilisest piiratusest ning tugevdab seost Homerose eepostest pärit üllaste kangelaste ajastust.
Schilleri kirjutised esteetikast ja Goethe kiidulaulud Homerosele tõid Saksa kirjandustraditsiooni uue poliitilise idee – natsionalismi kui kultuurilise ülimuslikkuse ja hierarhiate põhjenduse. Uues esitlusstruktuuris – sakslased kui rahvas – sündis uuesti vana antijudaistlik traditsioon, mis ühines klassikalistes Weimari tekstides, Fichte ja Wagneri käsitlustes uue tõlgendusega. Spartat ülistav Vana-Kreeka kehaideaal sai selgituseks sellele, miks Saksa juudid polnud ei ilusad ega suutnud ka rahvusriiki luua, olles seetõttu – sic! – haletsust väärt, kahtlased ja põhimõtteliselt võõrad. Ka 19. sajandi sotsiaaldarvinism tõttas siin appi ja nii kasvaski hierarhiast massiline hävitamine. Ilu leiti teistsuguse põlgamises ja hilisemas hävitamises. Tapmine selleks, et ilus olla. Antiik-Kreeka austajate ettekujutuses sai sakslastest valitud rahvas, vanade kreeklaste pärija.
Bernd Witte esitleb oma raamatus uue versiooni küsimusest, mis vaevab meid tänini – kuidas said neoklassitsistlikus mõtteruumis, 18. sajandi valgustatud Saksamaal peidus olla viha ja surma elemendid, mis monteerisid natsionaalsotsialistliku režiimi kokku groteskseks, kuid paljude jaoks kohutavaks surmamehhanismiks.
De Gruyter Verlag
Bernd Witte
Moses und Homer. Griechen, Juden, Deutsche: Eine andere Geschichte der deutschen Kultur
De Gruyter, Berlin, 2018
ISBN 978-3-11-056217-0
384 lk