Mulle teevad rõõmu raamatud, millel õnnestub kujutada keerukaid mõttekontseptsioone ainulaadses, lihtsas ja samas mitmekihilises jutustuses. Sealjuures pole tähtis, kas tegemist on romaani, luuletuse, koomiksi või lasteraamatuga. Kerstin Hau jutt ja Julie Völki illustratsioonid valmistasid topeltrõõmu, sest jagasin neid meie maja 9. korruse olulisima kriitiku, kolme ja poolese Josefiga. Retsensiooni arutelul polnud vaja analüüsida, kui mänguliselt õnnestus autoritel tekitada valgusest ja pimedusest nii 35- kui ka 3-aastase fantaasias kahe muinasjututegelase ürgne ja sümmeetriline maailm ning samal ajal kogeda vastandite tõmbumist ning seda, et sõprus suudab ületada iga vastuolu ja terava piiri kontrastide, kahe vastandliku maailma vahel. Samuti ei tekitanud mitte mingisugust diskussiooni tsüanotüüpia, mille kasutamisega osutab raamat märkamatult fotograafiliste kujutiste juurtele, millega me tänapäeval rohkem kui varem tegelikkust lihtsustame. Selle asemel pugesime teki all üksteise kaissu, lasime end julgusest ja sõprusest tiivustada ning rääkisime sellest, mis oli põnev, hirmutav, kurb ja naljakas. Ja et seda kõike leidus 34 leheküljel! Mille peale õnnestus kriitikul issi edukalt magama panna, nagu see heade pereraamatute puhul ikka kipub olema ...
