Intervjuu
Lisa Hagmeister mängib allumatu lapse ema

Film „Süsteemi error“ kuulub Pimedate Ööde Filmifestivali 2019 programmi Uus Saksa Film. Goethe Instituut rääkis enne festivali näitleja Lisa Hagemeisteriga tema filmirollist agressiivse ja ettearvamatu tüdruku kurnatud emana.

Hoolduspere, erihoolekande kogukond, erikool – ükskõik kuhu Benni ka ei satu, kohe lendab ta sealt uuesti välja. Metsik üheksa-aastane tüdruk on tegelane, keda lastekaitseametnikud nimetavad allumatuks. Kuid Benni tahab vaid üht: armastust, turvatunnet ja jälle ema juures elada! Kuid Bianca (Lisa Hagmeister) kardab oma ettearvamatut tütart.

Mis oli Teie jaoks rolliks valmistumisel raske? Kas õppisite võtete ajal ise midagi uut?

Pärast käsikirja läbitöötamist suutsin ennast kohe ema olukorda panna. Mul oli kohe väga konkreetne pilt silme ees, kuidas ta ennast tunneb, millise dilemma ees seisab, millises maailmas elab. See tuli sellest, et Nora Fingscheidti käsikiri oli tohutult hästi kirjutatud. Mida parem on käsikiri, seda konkreetsem on fantaasia, mille välja saab töötada. Lisaks sellele teadis Nora väga täpselt, millised olid kõigi tema tegelaste tegevuse motiivid, kuidas tegelased käituvad, kust nad tulevad jne. Vestlused Noraga ja käsikirja läbitöötamine oli võteteks valmistumiseks piisav.

Ma ei tea, kas ma midagi õppisin, aga sellega on nagu elus ikka – mida rohkem ennast teise inimese olukorda panna ja mida täpsemalt vaadata, seda parem on mõistmine. Mida keerukam on pilt, seda raskem on üheseid hinnanguid anda. Film näitab, kui palju abi tegelikult kõik vajavad. Agressiivsed lapsed ei ole näiteks mitte lihtsalt kasvatamatud, vastikud ja allumatud. Selle taga on tegelikult alati appikarje.

Milline oli Teie suhe Helena Zengeliga, kes oli võtete ajal üheksa-aastane, nagu tema tegelane, käitumisraskustega Benni?

Me saime Helenaga hästi läbi. Töö, mille ta tegi, oli ainuüksi töömahtu vaadates tohutu. Seetõttu oli kõik muu õigustatult teisejärguline. Kui võtetel on lapsed, peavad „suured“ alati ja kõigele reageerida suutma, ükskõik millal lapsed valmis on. See ongi asja olemus.

Filmis teevad spetsialistid head koostööd, võrgustik tundub olevat loodud ja toimiv, kuid ikkagi ei aita see konkreetsel juhul praktiliselt mitte midagi parandada, justkui tahetaks rääkida ka väljapääsu puudumisest. Kuidas tüdrukust aru saada?

Nora jaoks oli esmatähtis rääkida lugu agressiivsest lapsest, selle võluva, kuid ka traagilise tüdruku energiast ja tunnetest. Nora jaoks on Benni lõpp lahtine, mitte väljapääsmatu olukord. Lootus jääb alati! Isegi kui paljud juhtumid ei lõpe hästi. Õnnelik lõpp ei oleks kindlasti õige tundunud, võttes arvesse ka diskussiooni, mida see film tekitada võib.

Mida tähendab Teie jaoks see, et film on esitatud välismaise filmi kategoorias 2020. aasta Oscarile?

Mul on tohutult hea meel. Suurepärane, kui minu meelest oluline film sellise tähelepanu pälvib!!

Mis Te arvate, kas Saksamaal saab sügavalt traumeeritud ja agressiivse käitumisega lapse ema piisavat abi/tuge?

Mina ei ole selles valdkonnas kindlasti asjatundja ja ei taha siin hinnangut anda. Seda ei saa kindlasti üheselt öelda. Loomulikult on tegu tohutult keerulise valdkonnaga. Kindlasti on juhtumeid ja peresid, kus abi on küllaldane. Pakkumisi on, aga kas need alati õigesse kohta jõuavad? Mõne inimese probleeme ei märgata ja nad ei tea võib-olla isegi, kelle poole pöörduda saab/tohib. Teised kardavad võib-olla piiranguid, mis probleemide tunnistamisega kaasnevad. Mõne lapse jaoks on oluline saada tuge väga väikestes rühmades. Selleks puudub tihti raha.

On ka juhtumeid, kus süsteem on selgelt liiga nõrk. Sotsiaalvaldkonna ameteid hinnatakse madalalt ja neil on väga halb maine. Selle nii olulise töö jaoks on liiga vähe raha!