Intersektsionaalne feminism
Elu ühises aias

Mitmekesisus pole mitte lihtsalt ilus, vaid mitmekordselt ilus. Ning teekond võrdõiguslikkuse juurde ei pea olema aialabürint vaid meie ühine aed. Dr Michaela Dudley näitab oma essees, et naisliikumine võib loota kestlikku edu vaid siis, kui me tajume seda intersektsionaalsena.

Dr Michaela Dudley

Seetõttu on meie kui naiste õiguste eest võitlejate ülesanne kanda hoolt selle eest, et sellist eestvõitlejat nagu afroameeriklasest Sojourner Truthi (1797–1883) vääriliselt hinnataks. Küsimus on austuses, nagu Aretha Franklin (1942–2018) meile täht tähe haaval kõlava häälega selgeks teeks. Moodne feminism peaks leidma aega ja astuma mõneks ajaks õe Sojourneri jälgedesse. Nii nagu tema mustanahalised kaasaegsed Harriet Tubman ja Ida B. Wells, rebis orjuses sündinud Truth ahelad puruks, ilma oma õdedele ja vendadele selga pööramata. Põgenemisorganisatsiooni Underground Railroad kartmatut „vagunisaatjat“ Harriet Tubmani teavad väga paljud, ilmselt ka tänu musta ajaloo kuule. Ida B. Wells seevastu on paljudele mustanahaliste kogukonda mittekuuluvatele inimestele kahjuks veel tundmatu, kuigi tegu oli ajakirjanikuga, kes oma murranguliste artiklitega rassistlikest lintšimistest ja naiste õiguste eest võitlejana tunnustust väärib.

Oma kunagise palju tähelepanu saanud kõnega „Ain’t I a woman …?“ (Kas ma polegi naine) aastast 1851 rääkis Truth – nomen est omen – tõtt.
 

Seda küsimust esitades ta ka vastas sellele. Inimene, kes põldu haris, oli küll naine. Tema tumedam nahavärv ja rakkus käed ei takistanud tal mitte kuidagi naine olla. Need tõstavad seda koguni veel reljeefsemalt esile ja kinnitavad, et naised on ellujääjad või seda olema sunnitud. Truth näitab, et mustanahaliste feminism oli olemas juba kuus aastakümmet enne Musta Reedet, mida loetakse peamiselt valgetest naistest koosnenud sufražettide liikumise sünnihetkeks. Truth pidas ettekande naiste kongressil, mis toimus Ohio osariigis Akronis, Cantoni linna lähedal, kus sündis advokaat ja aktivist Kimberlé Crenshaw’ (*1959), kes kujundas 1980. lõpus mõiste intersektsionaalsus (intersectionality). Intersektsionaalsus võimaldab tuvastada põimuvaid diskrimineerimise mitmel eri tasandil – nii individuaalsel kui ka institutsionaalsel.

Naisi diskrimineeritakse nende päritolu, usu, sotsiaalse klassi, vanuserühma ja eelkõige soo pärast, kui nimetada vaid mõned kategooriad. Tihti ei ole mitmel tasandil diskrimineeritavaid aktiviste üldse või peaaegu üldse näha, kuigi nad on võitluse esirinnas. Üks näide on mustanahaline transnaine Marsha P. Johnson (1945–1992), kes 1969 Stonewalli ülestõusus esimese kivi viskas ning sellega moodsa geiõiguste liikumise sütitas, ning keda feminismi ajaloos liiga tihti nähtamatuks tehakse. Intersektsionaalselt puudutatud naiste intersektsionaalse diskrimineerimiste laia skaala tõttu on võimalik leida ühiosa ning töötada välja ühiseid strateegiaid patriarhaalse valitsemise struktuuridega võitlemiseks, aga ka üksteise toetamiseks, kui tegu on „vaid“ tüütute argipäeva mikroagressioonidega.

Sojourner Truth pole mitte ainult mustanahaliste naiste kangelane. Ta on eeskuju kõigile naistele. Ajaloo getostumise eest meie, mustanahalised naised ei vastuta. Otsime ühenduskohti ja pakume tugipunkte. Mustanahaliste feminism pole eksklusiivne Alice Schwarzeri feminism, vaid kaasav ja tulevikule suunatud. Peame koos käised üles käärima ja koos üksteist toetama. Nii saame aeda kultiveerida ja värvilisemaks muuta, samal ajal kui feminism oma juuri üha sügavamale ajab.