Rahvusvahelise haardega meedia
Üks hääl Euroopa jaoks

Riigipiire ületav Euroopa meedia on Euroopa üldsuse ja identiteedi moodustumiseks hädavajalik – eelkõige pingestunud poliitilist olukorda arvesse võttes. Mis on juba olemas ja kui hästi see toimib?

 

Teatud Euroopa üldsus on juba olemas: kultuuri-, kunsti-, spordi-, filmi-, popmuusika-, moe- ja muidugi majandusvõrgustikes. Mõelgem kasvõi UEFA meistrite liigale, Eurovisiooni lauluvõistlusele, Veneetsia biennaalile, Berliini rahvusvahelisele filmifestivalile ning muidugi igapäevastele majandus- ja kaubandussidemetele, Euroopa ettevõtete liitumistele ja kodanikuühiskonna võrgustikele.
 
Hoopis teine olukord valitseb aga poliitiliste küsimuste kajastamises. Siin on riigipiire ületavast haardest rääkimine ilmselgelt mõnevõrra keerulisem. „Tervet Euroopat puudutavatest poliitilistest otsustest räägitakse riikide avalikkuses väga piiratult ja alati selgelt riigisisesest perspektiivist,“ räägib Anja Herzon Hamburgi Hans Bredowi Instituudist veebiportaalis Eurotopics. „Seetõttu on kodanikud olulistest poliitilistest otsustest, mida tehakse EL-i tasandil, tihtipeale ebapiisavalt teavitatud.“ Juba 2014. aastal sõnastas tollane Euroopa Parlamendi president Martin Schulz probleemi väga tabavalt: „Kui Euroopa Ülemkogus midagi juhtub, toimub selle järel 28 pressikonverentsi. Kui jõutakse ühele meelele, öeldakse 23 Euroopa Liidu keeles: mina saavutasin selle oma riigi jaoks.“

LIIGA VÄIKE HAARE

Siiski on rahvusvahelise kajastuse algeid juba praegu. Teadlikult üleeuroopalise suunitlusega telekanal Euronews edastab aktuaalseid uudiseid kolmeteistkümnes keeles. Ka kultuurikanali Arte programm on mõeldud kogu Euroopa publikule. Veel üks näide on USA meediaportaal Politico, mis annab alates 2015. aastast koostöös Saksa Axel Springer Verlagiga välja Euroopa jaoks mõeldud versiooni. Üleeuroopalisele kajastusele on spetsialiseerunud veel portaale, näiteks juba 1999. aastal asutatud Euractiv. Juba mainitud projekti Eurotopics puhul on tegemist igapäevase pressiülevaatega, mille raames avaldatakse arvamusartikleid 30 Euroopa riigist saksa, inglise ja prantsuse keeles.
 
Ainuke probleem on see, et võrreldes riigisisese meediaga ei ole nendel kanalitel märkimisväärset haaret. See omakorda toob kaasa rahvastiku enamuse puuduliku teadlikkuse Euroopa tähendusest, nendib Anja Herzog Hans Bredowi Instituudist. Kui lai huvi üldsuse hulgas puudub, on riigisisesel meedial omakorda raske EL-i teemadest rääkida. „Mõnikord esineb siis ka võhiklikkust Brüsselis toimuvate poliitiliste protsesside küsimuses,“ ütles Saksa telekanali ARD pikaajaline korrespondent Brüsselis Rolf-Dieter Krause raadiojaamas Deutschlandfunk.

KRIIS KUI KATALÜSAATOR

Arvestades Euroopas valitsevat kriisi, mida teravdab paljudes liikmesriikides toimuv rahvusluse taasärkamine, pole see hea uudis. Teisalt võib just kriis olla katalüsaator: terav olukord on toonud kaasa selle, et Euroopas arutletakse korraga samade teemade üle, et kujuneb avalik arvamus sellistes küsimustes nagu säästupoliitika, maksuparadiisid, andmeturve, maailmakaubandus ja põgenikud. Seda suundumust soodustavad veel kaks tegurit: meediavaldkonna fundamentaalne muutumine ning uued keeletehnoloogiad.
 
Meediaettevõtted otsivad ja katsetavad uusi ärimudeleid, mille abil ajakirjandusliku sisuga raha teenida. Sealjuures on ka uute geograafiliste turgude avanemine tõsiseltvõetav majanduslik võimalus. Üks digitaliseerumise omadus on piiride eiramine, mis loob ideaalse aluse rahvusvahelise üldsuse tekkeks.

DIGITEERUMISE UUED VÕIMALUSED

Seda võimendab sotsiaalmeedia, mis toimib juba praegu riigipiire ületavate platvormidena, kuigi Euroopa pakkujaid oleks siin hädasti juurde vaja. Praegu tulevad selle uuenduse mootorid, näiteks Facebook, Instant Article, Apple News ja Google News eranditult Silicon Valleyst. Euroopa peaks kindlasti edendama oma meediaalgatusi ning hoidma selliste küsimuste puhul nagu meediavabadus, identiteet ja avalikkus, aga ka andmeturve ja andmemonopolid kõik võimalused avatud.
 
Seni pole katsed luua Euroopa meediat toiminud ka keelebarjääride tõttu. Kuid järgmistel kümnenditel võiksid uued keeletehnoloogiad võimaldada sisu kohest kvaliteetset tõlget. Kui keeletehnoloogia areneb edasi sama kiiresti, nagu Amazon, Google ja Facebook seda praegu edendavad, on varsti võimalik lugeda saksa ajalehte Frankfurter Allgemeine Zeitung prantsuse keeles või prantsuse väljaannet Le Monde rumeenia keeles. Ning muidugi saab siis tekkida ka uus Euroopa meedia, mis on algusest peale üleeuroopalise suunitlusega ning mida levitatakse võrgus lugeja keeles.
 
Euroopa kriisid, meediamaastiku murranguline muutumine ning keeletehnoloogia kiire areng võivad esile tuua Euroopa meedia, mis räägib Euroopa perspektiivist ja Euroopa publikule. Seega on põhjust optimismiks.