Viivi Luige essee
Kodumaa Euroopa
Võõrkeelsele lugejale selgituseks: Eesti ja Saksamaa kuulusid sajandeid ühisesse kultuuriruumi ning mõistel „kodumaa” on eesti keeles veel tänapäevalgi peaaegu seesama tähendus , mis sel sõnal on olnud saksa keeles.
Sõna „kodumaa” tarvitatakse eesti keeles tihti. See on võrdlemisi igapäevane sõna, umbes nagu „tere” ja „nägemiseni”, või nagu need igivanad sõnad ” käsi”, „leib”, „veri”, mida öeldes sa ei mõtle nende sõnade vanuse ega päritolu peale, vaid lihtsalt tarvitad neid.
Kunagi ammustel aegadel oli inimese kodumaa teatavasti väga väike. See sõna võis tähendada ühtainsat küla või ühtainsat linna.
Aegade jooksul on kodumaaga toimunud üks iseäralik muutus. Nimelt on ta saanud üha suuremaks ja suuremaks. Pikkamööda on see sõna hakanud märkima juba terveid maid, territooriume, kus kuulutakse ühte ja samasse kultuuriruumi. Kui tänasel päeval rääkida kodumaast ja sellest, mis see võiks tähendada ühele eestlasele või sakslasele, ei ole sellest võimalik rääkida , rääkimata tervest Euroopast.
Kui keegi küsib, kas praegusel globaliseerumisajastul, käesoleval digiajastul üldse on mõtet rääkida mingist kodumaast, siis näitab ta ainuüksi selle küsimusega üles oma eluvõõrust, sest täna on inimese kodumaa suurem kui kunagi varem. See ei piirdu ühe maa ega ühe riigiga, vaid katab väga paljude inimeste jaoks juba terve kontinendi. Kodumaa teatavasti on ala, mida me kõige paremini tunneme, mida me oma olemusega ise seda märkamata väljendame. Ja mida me endaga kaasas kanname. Ega Czeslaw Milosz ilmaasjata ei pannud ühe oma raamatu pealkirjaks „Sünnimaa Euroopa”.
Piisab ainult ühest lennust Austraaliasse, Ameerikasse, Aafrikasse või Aasiasse , et mõista , kust sa pärit oled. Järsku pole sinu kodumaa mitte enam Eesti ega Saksamaa , ei Rootsi ega Austria, vaid nendel kontinentidel viibides mõistad sa, et su kodumaa on Euroopa.
Õnneks. Ja kahjuks.
Õnneks sellepärast, et su kodumaa osutub palju suuremaks, kui sa arvasid ja kahjuks sellepärast, et su kodumaa on siiski väiksem, kui sa lootsid. Piirdub Euroopaga. Kui oled Euroopast pärit. Piirdub Aasiaga, kui oled Aasiast pärit. Piirdub Ameerikaga, kui oled Ameerikast pärit.
Te võite ju öelda, et see on skemaatiline lihtsustus, ja lihtsustus see ongi, sest tõde armastab lihtsust.
Võimalik, et minu kodumaakogemus erineb paljude teiste eestlaste kodumaakogemusest, kuna olen ligi kakskümmend aastat elanud väljaspool Eestit, erinevates Euroopa riikides ja ka väljaspool Euroopat ja seetõttu minu kogemus oma kodumaast , mis hõlmab kogu Euroopat, on niiöelda empiiriline kogemus. Kui luuletaja Rose Ausländer ütleb:
Heute
hier deine Wohnung
morgen dort
und wanderst schon weiter
Nur die Heimatstadt
dein nie verbrauchter Besitz
auch im
verwandelten Land.
siis väljendab ta nende ridadega ka minu kogemust,
Samas võin ma kätt südamele pannes tunnistada, et ma ei tajuks oma kodumaana Euroopat, kui ma ei tunneks ega armastaks Eestit.
Armastuse puudumist ei aita leevendada mingi globaliseerumine ega mingid internetivõrgud ja mobiilsideteenused. Sest inimese aju ja süda on need instrumendid, mille läbi maailm ja meie jalge alune planeet kas koos püsib , kildudeks laguneb või prügisse lämbub. Siin tsiteeriksin ma üht oma esseed:
„Anne Fried, austria juuditar, soome kirjanik, Tübingeni filosoofiadoktor ja New Yorgi sotsioloog, kes tegi sotsiaaltööd Harlemi tänavalaste seas, jutustas kord, kuidas New Yorgist mitte jalagagi välja saanud lastele tehti väljasõit loodusesse, metsa. Kõik lapsed läksid metsa elus esimest korda. Väljasõidust loodeti kõige paremat, kuid tegelikkuses juhtus see, et lapsed, kes kodus tänaval just argusega silma ei paistnud, ei julgenud bussist välja tulla, sest nad kartsid metsa. Paljud hakkasid nutma, kui neile püüti näidata „metsa ilu”.
Nende laste meelest oli ilus Harlem oma prussakate, rottide ja prügiga. See oli nende kodu.”
Ja veel üks tsitaat samast esseest:
”Koha, kus laps üles kasvab, ta ka varem või hiljem taastab. Kui ühel maal leidub suuremal hulgal lapsi, kes on prügiga harjunud, võib olla päris kindel, et sellest maast saab tulevikus prügimägi.”
Siit jõuame kohe järgmise iroonilise paradoksi juurde: hoolimata sellest, et inimese aju ja süda on tehtud väga kergesti hävitatavast, halvasti vastupidavast, niiöelda looduslikust materjalist , on nad ometi võimsamad kui mistahes purustuskindel mehhanism või kuitahes vaimukalt konstrueeritud tulevikuvisioonid.
Kuna inimene kujutleb, et ta ei saa elada ilma võimu ja rahata, loob ta endale illusiooni,et kodumaa kui niisugune on ajast ja arust ja et sellel pole tänapäeva maailmas enam kohta. Inimene tarvitab tuntud lööklauset: „Rahal pole kodumaad” ja loodab sellega kõik oma probleemid lahendada. Kuid eksib nagu alati, sest teine tuntud lööklause ütleb: „eksimine on inimlik.”
Kas ei ole kristluse hülgaminegi üks ränk ja ettearvamatute tagajärgedega eksitus, mida Euroopa vanema põlve intellektuaalid nii laialdaselt on juurutanud ja mis puudutab üha valusamini meie Euroopa kodumaad ehk siin ühises kultuuriruumis elava inimese kodumaad?
Lubage lõpetada veel ühe tsitaadiga, tsitaadi autor on Angela Merkel:
„ ...meil ei ole julgust tunnistada end kristlasteks ja alustada dialoogi. Sel juhul, arvestades, et ka meil on olemas traditsioonid, käige aeg-ajalt palvusel, õppige pisut Piiblit tundma, ja vahest oleks ka hea osata kirikus mõnda maali tõlgendada. Ja kui Saksamaal palutaks kellelgi kirjutada nelipühade tähendusest, siis ma julgeksin öelda, et meie teadmised kristlikest õhtumaadest pole kuigi suured. Ja kurta selle peale, et moslemid tunnevad Koraani paremini, on minu meelest mõnevõrra veider.Ehk paneb see mõttevahetus meid mõnikord mõtlema oma juurte üle ja nende kohta pisut rohkem teadmisi omandama. ...Seda ütlen ma Saksamaa kantslerina.”