Andrey Makarychev
Eesti kaks populismi

Euroopa Parlamendi valimised Eestis toimuvad märtsikuiste Riigikogu valimiste ja nende järelvaatuse käigus vallandunud vastuolude tähe all.

Märtsist aprillini: parlamendivalimised ja nende tagajärjed

Märtsis 2019 toimunud Riigikogu valimiste tulemusel pääseb esimest korda valitsusse paremsuunaline partei EKRE. Kuigi EKRE oli 17,8% häältega valimistulemuste pingereas kolmas, saab valitsusse minek teoks tänu sellele, et kaks juba välja kujunenud parteid – Isamaa (11,4%) ja Keskerakond (23,1%) – olid valmis EKRE-ga koalitsiooni moodustama. EKRE isoleerimise ja opositsiooni jätmise asemel moodustavad Isamaa ja Keskerakond nüüd koos oma parempoolse rivaaliga valitsuse. Vastuoluline on eelkõige Keskerakonna valmisolek selleks sammuks, sest see partei on aastate jooksul loonud endale venekeelse kogukonna huvide esindaja maine. Võttes arvesse EKRE süstemaatilisi venevastaseid väljaütlemisi, on see valmisolek märkimisväärne. Keskerakonna siseselt kritiseeris terve rida hääli koalitsioonikõneluste pidamist EKRE-ga ning selle tagajärjel on partei lõhestunud.

Lõpptulemusena leidis Reformierakond (28,9% häältega tegelik valimiste võitja) end opositsioonis, samas kui EKRE oma vaid 17,8% häältega sai kolmandiku ministriportfellidest. Pärast aasta tagasi Eestis vallandunud rahapesuskandaali annab EKRE võimule pääsemine riigi mainele Euroopa Liidus veel ühe hoobi.

Eesti elanikud reageerivad poliitilise olukorra muutumisele ja korraldavad kontserdi „Kõigi Eesti laul“ | © Kõigi Eesti

Tehniline lähenemine poliitilisele väljakutsele

See keeruline olukord on tekitanud kolm olulist suundumust. Esiteks segunes Eesti parempopulism oma näilise vastandi – tehnokraatliku valitsemisega. Tegelikult reageerib suurem osa Eesti poliitilisest klassist, sealhulgas president Kersti Kaljulaid, poliitilisele väljakutsele, mille EKRE Eesti (ja Euroopa) demokraatiale esitab, enamasti legalistlike ja depolitiseeritud seisukohtadega:

„Valimised toimusid, võitja on selgunud, erakonnad on vabad arutlema võimaliku valitsuskoostöö üle /.../ See, mis meie Eesti riigis täna toimub, on toimiv demokraatlik protsess. /.../ Valimised ja neile järgnev on protseduurilises vastavuses põhiseaduse ja demokraatlike väärtustega.“

Seda väljaütlemist võib tõlgendada kui EKRE aktsepteerimist Eesti demokraatliku protsessi loomuliku osana. Samal ajal rääkis president Kaljulaid õigustatult väärtuste kriisist: valitsuskoalitsiooni liikmed tegelesid esmajoones valimistaktikaga (kuidas parlamendis enamust saada) või poliitilise pedagoogikaga (kuidas panna EKRE oma radikaalset retoorikat pehmendama). Pragmaatiline koostöö EKRE-ga on järjekordne näide transideoloogilisest poliitikast, mida on juba nähtud teistes Euroopa riikides.

Liberalismi ja natsionalismi vahel

Teiseks annab EKRE aktsepteerimine poliitilise eliidi olulise osa poolt tunnistust liberalismi ja natsionalismi vahelisest lüngast. Nagu poliitikaanalüütik Ivan Krastev hiljuti veenvalt kirjutas, sai paremparteide võimulepääs sellistes riikides nagu Poola ja Ungari võimalikuks tänu „liberalismi ja natsionalismi lahknemisele 1990ndate lõpus“. Need kaks poliitilist jõudu võitlesid koos kommunismi vastu, kuid läksid seejärel igaüks oma teed. Tundub, nagu seisaks Eesti pärast märtsis 2019 toimunud parlamendivalimisi sarnaste probleemide eest. Tõepoolest, Eestis on praegu võimalik olla natsionalistlik, ilma ennast liberaalsete väärtustega identifitseerimata (EKRE), ning liberaalne ilma silmatorkavate natsionalistlike seisukohtadeta (Reformierakond).

Rohkem kui üks populism

Kolmandaks ja sellega seotult ei toonud liberaalide ja natsionalistide eraldumine kaasa mitte üht, vaid kaht tüüpi populismi. EKRE kõrval paljastas oma populismi ka Keskerakond, kes näitas, et venekeelsete hääled on neile eelkõige ressurss, mitte põhimõtete küsimus. Yana Toom, üks venemeelsemaid poliitikuid Eestis, lubas Keskerakonnast välja astuda, kui partei EKRE-ga koalitsiooni läheb, kuid muutis siiski meelt ja jäi parteisse. Selle taustal näevad mõned Keskerakonna liikmed koalitsiooni EKRE-ga hoobina partei mainele, mis ei taastu nii pea. Keskerakonna venekeelsed valijad tunnevad end ilmselt petetuna sellest populismi ja pragmatismi toksilisest segust partei juhtkonnas.

Eesti- ja venekeelsed muusikud kontserdil „Kõigi Eesti laul“ | © Kõigi Eesti

Venekeelsete perspektiiv

Kahe ideoloogiliselt erineva, kuid poliitiliselt siiski ühilduva populismivormi surve all seisab Eesti poliitiline süsteem muutuste ees. Igas nimetatud punktis on küsimus selles, kuidas ületada lõhe eesti rahvusest enamuse ja vene vähemuse vahel ning venekeelsed ühiskonda lõimida. Seetõttu muutub sõna otseses mõttes keskseks küsimuseks Keskerakonna tulevik, sest pikas perspektiivis ei pruugi partei ühtseks jääda. Uus „vene partei“ tundub ebatõenäoline, sest nende valijabaas piirduks Ida-Viru maakonna ja Tallinna Lasnamäe linnaosaga. Uus partei Eesti 200, mis tekkis alles mõni kuu enne valimisi ja 5% valimiskünnist ei ületanud, võib end ka edaspidi vene valija jaoks nii olulise lõimumisagenda uue häälena positsioneerida.

Igal juhul annab EKRE-Keskerakonna ühendus tunnistust venekeelsete „vana“ lõimumismudeli kriisist. See toob vältimatult kaasa uued debatid venekeelse vähemuse ja nende ilmselt veel suurema võõrandumise üle Eesti poliitikas.

Sama loogikat järgides tundub, et Venemaa kui oma Balti riikides elavate „kaasmaalaste“ kaitsja ei võida praegustest poliitilistest kõrvalekalletest praktiliselt midagi. EKRE pääs valitsusse vähendab Moskva poliitilist baasi Eestis veelgi. Kui Keskerakond kontrolli venekeelse valija üle kaotab, peab Moskva leidma uue vahemehe ja „mõistja“. Nagu Kersti Kaljulaidi hiljutisest Moskva-visiidist võib järeldada, suudab Moskva pigem hoida Tallinnaga sidet eliidi tehnokraatlis-pragmaatilise osa abil kui lõigata kasu populismilainest.