Arvo Pärt
Saksakeelsed tekstid on voolinud mind ja minu muusikat

Arvo Pärt - Komponist

Saksa keel ei ole mulle kunagi päris võõras olnud. Minu võõrasisa Kuhlbergi peres räägiti vabalt ka saksa keelt. Minul endal tekkis huvi saksa keele vastu alles konservatooriumipäevil, kui pidime valima ühe võõrkeele ja mina valisin saksa keele.

Meie muusikaline haridus tuli ju peamiselt Saksa, Viini ja Itaalia koolkondade ja kultuuriajaloo kaudu. Me ei pidanud mitte „sotsialismi” ehitama, vaid kuulasime ja analüüsisime Bachi, Beethovenit, Mozartit, Schubertit, Brahmsi. Ka minu armas õpetaja Heino Eller rääkis tihti kompositsioonitunnis, kuidas ta enne sõda Saksamaal ja Austrias oli käinud, millised kokkupuuted tal olid sealse muusikamaastikuga, ta näitas meile sealt toodud noote ja raamatuid. See kõik avaldas meile sügavat mõju.

Kui me sattusime 1980. aasta alguses perega Viini, kus on mu kirjastus, ja edasi Saksa Akadeemilise Vahetusteenistuse (lüh DAAD) stipendiaadina Berliini, siis selgus, et me ei ole tulnud võõraste juurde. Tundsin äkki midagi – midagi sellist, mida ma juba varem nagu teadnud olin või millega kohtunud olin. Selline „kodune” tunne oli mulle endalegi ootamatu. Kindlasti oli säärane äratundmise efekt osaliselt ka keele tõttu. Siinkohal tahaksin ütelda, et ma olen lõpmatult tänulik DAAD-le, kes mitte ainult stipendiumi ajal, vaid ka kõik minu kolmkümmend Berliini-aastat kandis hoolt meie pere eest.

Saksa keel on mind inspireerinud mitmete lugude kirjutamisel. Oreliteose „Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler” pealkiri kõlab juba iseenesest väga poeetiliselt. Need Wellentäler’id, need Gipfel’id on mind küll tõesti inspireerinud … Ja kui ilusad sõnad on teosel „Sieben Magnificat-Antiphonen”, näiteks lõigul „O Morgenstern”. Või siis Clemens von Brentano sõnad teoses „Es sang vor langen Jahren” või saksakeelne psalmitekst teoses „Ein Wallfahrtslied” (Ps 120). Kindlasti on kokkupuude paljude saksakeelsete tekstidega voolinud nii mind kui minu muusikat. Olen selle eest väga tänulik.