Intervjuu Petra Grimmiga
„Internet ei toimi ilma eetikata“

Laimavad kommentaarid, šokeerivad pildid – kas vajame digitaalse maailma jaoks uusi eetilisi standardeid? Intervjuu Petra Grimmiga, kes töötab Stuttgartis meediateaduste professori ja Digitaalse Eetika Instituudi juhatajana.

Proua Grimm, alates 2014. aasta jaanuarist asub Saksamaal esimene üleeuroopaline digitaalse eetika instituut. Kas sakslased käituvad internetis tõepoolest nii halvasti?

Nii võiks mõelda, kui vaadata praegust diskussiooni võõravaenulike vihakommentaaride teemal Facebookis ja mujal sotsiaalmeedias. Kuid tegelikult pole see vaid Saksamaa probleem. Seisame põhimõtteliselt väljakutse ees määrata kindlaks teatud kultuurilised standardid käitumiseks digitaalses ruumis, nii nagu me oleme need määratlenud isikliku kontakti ja klassikalise massimeedia meediaeetika jaoks.

Seega see, mida vajame, on moraalne käitumine internetis?

Ettevaatust, meie eesmärgiks ei ole propageerida moraalieeskirju. Eetika ei ole sama mis moraal. Eetika all mõistetakse teadusharu, mis peegeldab moraali. Moraalile kui sellisele kaldutakse vahetevahel põhjendamatult omistama väärtusstandardeid. Eetika seevastu püüab alati argumenteerida, miks oleks mõni teatav standard soovitatav. Saksa võrgukasutajate seas on loomulikult tugev surve kaitsta niinimetatud internetivabadust. See on igati mõistetav, sest teame, et just internetivabadus on sattunud praeguseks tugeva surve alla. Igatahes on tagajärjeks siis see, et digitaalne eetika satub koheselt tsensuuri kahtlustuse alla.

Kas Teie meelest oleks soovitav tsenseerida internetis laimavaid kommentaare ja häbematusi?

Minu meelest püütakse kokku leppida teatavates eetilistes standardites. Eetikal pole mingit pistmist tsensuuriga, vaid see võimaldab meil teataval diskussioonitasandil jõuda mingile kokkuleppele. Internet ilma eetikata, s.t ilma kommunikatsiooninormideta, ei saa üldse toimida. Seda tunnistab nüüdseks ka suur osa internetikogukonnast.

Saksamaal tegutsevad käesoleval ajal mitmed võrguaktivistid, kes häbistavad avalikult nn vihakommentaaride autoreid. Mida arvate katsest kaitsta online-kommunikatsiooni eetikat?

Minu meelest on see väga problemaatiline. Siinmainitud juhtumitele on väga kindlad õigussätted. Vastavalt Saksa õigusele karistatakse rahvusliku vaenu õhutamise eest põhjendatud juhtudel kriminaalkorras. See, et pakkujatel nagu Facebook on ilmselt personali või organisatsiooniga seotud probleeme taoliste juhtumite kiire lahendamisega, ei tähenda veel, et siin peaks tegelema omakohtuga. Ma leian, et siinkohal ei peaks eesmärk pühitsema abinõud.

Piltidega ümberkäimine

Eetiline diskussioon toimub ka seoses šokeerivate piltidega, nagu foto uppunud pagulaslapsest, mida levitati võrgus korduvalt.

Ka siinkohal on alati tegu küsimusega, kas ma tohin ja ennekõike, kas ma saan neid pilte kasutada heal eesmärgil? Ma ei usu, et see ülesanne on lahendatav. Alati peab mõistma, et pildid kutsuvad esile emotsioone. Need ei suuda asendada argumente. Sellele vaatamata muudetakse ohvrid meediaobjektiks, surnud kaotavad oma väärikuse. Ja mida rohkem selliseid pilte liigub, seda suurem on ka nüristumise oht. Ühel hetkel ei jää palju muud järgi kui sõjaporno.

Mida me teame õigupoolest mehhanismidest, mis viivad fotode ja kommentaaride postitamisel sellise kammitsematuseni?

Kõige tähtsam tegur on loomulikult anonüümsus. Siinkohal on tegu hästi uuritud psühholoogilise mehhanismiga, räägitakse „empaatilisest lühinägelikkusest“. Nähtavasti kaotavad inimesed võrku jõudes kohe aimuse, milline mõju on tema sõnadel teistele inimestele. Ja siin on loomulikult ennekõike tegemist usuga, et ei ole vaja karta tagajärgi, sest lõppude lõpuks jäädakse ju tundmatuks.

Kultuurilised erinevused

Saksa sotsiaalmeedias võib täheldada ka seda, et vahepeal on hakatud paljusid laimavaid kommentaare avaldama tegeliku nime all. Kas kammitsematuse tees tuleks seoses anonüümsusega ümber mõtestada?

Ei, seda ma ei usu. Meil on siin tegu inimestega, kes on ilmselt arvamusel, et võivad oma sõnade puhul arvestada suure hulga samamoodi mõtlejate toetusega. Ma ei usu ka seda, et siin ei tööta enam nn vaikimisspiraali teooria. Selle teooria kohaselt hoiavad inimesed end oma sõnades tagasi, kui need ei vasta enamuse arvamusele. Ent taolised inimesed just mõtlevad, et nad esindavad enamuse arvamust.

Me rääkisime juba sellest, et mõningatel pakkujatel on ilmselt probleeme selliste kommentaaride kustutamisega. Äkki siin ei olegi niivõrd tegu tehnikaga, vaid hoopis kultuuriliste erinevustega?

Ameerika Ühendriikide avalikkuses kaldutakse ehk pigem sinnapoole, et panna ka piiripealsed kommentaarid arvamusvabaduse kaitse alla. Saksamaal reageeritakse täiesti mõistetavatel ajaloolistel põhjustel väga tundlikult, kui on tegu arvamustega rahva n-ö paremäärmuslikult servalt. Täiesti erinevalt suhtutakse seksuaalsuse ja erootika valdkonda. Sel puhul oleme väga tolerantsed, samas kui USAs tsenseeritakse seda valdkonda väga tugevalt.