Kirjablogi
Jalgpall ilma fännideta?

Ütle, Jaan Tamm, miks on Eesti jalgpallistaadionid tihtipeale tühjad?

Ära ainult ütle, et ilm on halb. Selle üle meeldib teile ju nalja visata. Olgu, tihti vastab see ka tõele. Aga esiteks ei takista ka kõige koledam novembriilm teid väljas „looduses“ käimast ja teiseks jääb märtsist novembrini kestva jalgpallihooaja sisse ka nii mõnigi ilusa ilmaga päev. Igatahes mina olen saanud Tallinna staadionidel korralikult päikest nautida.

Ja ega asi saa olla ka selles, et teile jalgpall ei meeldiks. Pigem on mulle jäänud mulje, et eestlaste hulgas tekib üha rohkem jalgpallifänne. Peaaegu kõigile minu eestlastest sõpradele, nii mees- kui ka naissoost, meeldib kirglikult jalgpallist rääkida: Saksamaa Bundesligast, Inglismaa Premier League’ist jne. Ainult Eesti jalgpallist ei räägi nad eriti midagi. Kui, siis tehakse pigem nalja või vangutatakse siinsete meeskondade kvaliteedi üle tülpinult pead.

Kas ebapiisav kvaliteet ongi põhjus, miks keegi jalgpalli vaatamas ei käi? Olgu peale, isegi Eesti esimese liiga tase on tihtipeale nõrk, seda võib võrrelda kolmanda Bundesliga või koguni Saksamaa neljandate liigadega. Kuid Saksamaal on isegi nendes liigades vaatajaid palju rohkem kui Eestis: tavaliselt on Saksamaa kolmanda liiga mängudel üle 6000 vaataja ja isegi neljanda järgu liigas Regionalliga West on ühe mängu kohta üle 1700 vaataja, kuigi ka selles liigas mängitav jalgpall on harva tõeliselt vaatamist väärt. Kui Tallinna FC Flora oktoobri lõpus Eesti meistrivõistlused kinni pani, oli selle tunnistajaks vaid 517 inimest – nii mõneski Tallinna paneelmajas elab rohkem inimesi. See oli Eesti liiga kohta aga isegi hea näitaja, sest keskmiselt oli igal hooaja mängul umbes 280 (!) vaatajat.
 

Selge see, et Saksamaal elab 60 korda rohkem inimesi kui Eestis. Kindlasti on see üks põhjus. Ja kindlasti on oma osa ka klubitraditsiooni puudumisel Eestis. Vaid kõige nooremad vaatajad on üles kasvanud koos praeguste klubidega. Nii et siit võib veel midagi areneda. Minul on aga ikkagi väga kahju, et siin nii vähe inimesi staadionidel käib.

Mulle isiklikult mõjub Eest staadionidel käimine uskumatult hästi: need asuvad keset linna, mitte kuskil ääremaal, nagu see tihti Saksamaal on; kolm Tallinna staadioni on koguni erakordselt ilusad (Kalevi, Hiiu ja Kadrioru staadion). Süüa antakse hästi, enamasti ka korralikku õlut ning selle juurde saab oma silmaga vaadata päris mängu. Meeleolu on nagu jalgpallimatšil ikka: väljendatakse häälekalt pahameelt, kirutakse ja juubeldatakse – lihtsalt imeline. Ja rõõmustaval kombel on tribüünidel täiesti rahulik ning ka natse ja huligaane on palju vähem, kui võib (kahjuks) näha Saksamaa madalamate liiga mängudel. Seega ei takista miski ka terve perega tulemast. Kõige selle tõttu olen Eestis vaata et sagedaminigi staadionil käinud kui Saksamaal. Tihtipeale satun seal kokku ka teiste sakslastega, enamasti nn groundhopper’itega. Ja ehk juhtun järgmisel hooajal, kui piiiikk talvepaus märtsis lõpuks möödas on, mõnikord staadionil nägema ka sind, Jaan. Anna mulle enne minekut teada, tuleksin sinuga heameelega kaasa.
 
Tervitades
Martinus Mancha