Kirjablogi
Faksiga digirevolutsiooni poole

Ütle, Jaan Tamm, mida räägite Saksa riigikülalistele digiteerimisest?

Selles vallas on Eesti olnud ju uskumatult edukas. Siin kuulub internet põhiõiguste hulka, lisaks on see terves maailmas üks kiiremaid ja turvalisemaid, ning LTE-võrgu kolmesajaprotsendine kaetus on tuntav. Suhtlus ametiasutustega, koolihinnete ja kodutööde vaatamine ning koguni valimised toimuvad Eesti digitaalse infrastruktuuri ehk e-Eesti avarustes, mis on peale selle ka parema kliimaga kui analoogversioon. See on tõesti ainulaadne.

Nii pole ka üllatav, et teiste riikide poliitikud tulevad inspiratsiooni saamiseks üha sagedamini siia. Muu hulgas ka Saksamaalt; nüüdseks on Tallinnas külas käinud ilmselt peaaegu kõigi Saksa liidumaade parlamentide delegatsioonid (Bundestagi oma niikuinii) ning tutvunud e-Eesti nooblis esitluskeskuses e-valitsuse, e-kodakondsuse ja e-hääletamise lõputute võimalustega.

Ainult et see ei paista Saksamaal mingit mõju avaldavat. Mobiilivõrgud ja interneti kiirus on isegi tiheasustusaladel tihtipeale kehvad, igal pool võib näha faksimasinaid (Kas neid on Eestis üldse kunagi olnud? Mina pole rohkem kui kahe aasta jooksul ühtegi näinud.) ja ametiasutused saadavad paberkirju. Kui Eesti valitsus töötab alates 2000. (!) aastast paberivabalt, siis Saksa parlamentides saadetakse kaustu (ja mõnikord väga harva ka moodsaid CD-sid) ühest büroost teise. Tallinnas on aga väga paljudes kohtades tasuta ja avatud wifi-võrk, isegi rannas. Kui Saksamaal pakub keegi tasuta wifit, siis peetakse teda vähemalt kergemeelseks, sest selline avatud võrk tõmbab teatavasti küberkurjategijaid ligi nagu meepott kärbseid. Saksa üldsuse arvates koosneb internet peamiselt pahedest: relva- ja uimastiäri pimedas internetis, porno igal pool ja muidugi ka Facebook.

Eestis külas käivate Saksa poliitikadelegatsioonide jaoks on siinne olukord kindlasti muljetavaldav. Kuid miks siis digiteerimine Saksamaal ei edene?

Esimene teooria: te näitate küll heameelega oma ilusat ja ilmselt väga kallist esitluskeskust ning kiidate oma loomuse vastaselt veidi ka Eesti IT-sektori märkimisväärseid saavutusi. Kui aga on vaja rääkida digiteerimise konkreetsetest küsimustest, muutute taas eestlaslikult tagasihoidlikuks ja napisõnaliseks.

Teine teooria: teie Saksa äri- ja vestluspartnerid lihtsalt ei kuula teid. Suhteliselt väike Eesti võib olla kunagisest majandusimemaast Saksamaast majanduse põhikompetentsides, nagu innovatsioon ja tehnoloogilised uuendused, nüüdseks juba tubli kümme aastat ette jõudnud. See ei tähenda aga kaugeltki seda, et teie nõuandeid ei võida üleolevalt allavoolu saata.

Kolmas teooria: Eestist lahkelt jagatud nõuandeid tahetakse Saksamaal küll kuulda võtta ning pärast Tallinnast naasmist rõõmustatakse väga juba saabunud e-kirjade üle, kus on põhjalikum info. Aga manused pole ikka veel alla laadinud ... Internet on lihtsalt liiga aeglane. Äkki saaksite need saata tavalise kirjaga, vanamoodsalt? Või vähemalt pika faksina? Siis ei tohiks küll enam miski Saksamaa digirevolutsiooni takistada.
 
Tervitades
Martinus Mancha