Kirjablogi
Tasa! Müts pähe!

Ütle, Jaan Tamm, mida arvad sina lastest avalikus ruumis?

Minu lapsepõlve Ida-Saksamaa provintsis kujundas suur raputus. Ma ei pea sellega silmas üldsegi mitte müüri langemist ega Saksamaade taasühinemist. Nelja-viieaastasena oli mul sellest täiesti ükskõik. Ei, palju olulisem oli see, et mõni aasta hiljem hakkas tekkima üha rohkem keelusilte, mis meie lapsepõlvetegemisi alates 1990. aastate keskpaigast üha kitsamatesse piiridesse surus. Nii näiteks ei tohtinud me korraga enam kortermajade vahelistel muruplatsidel jalgpalli mängida. Meile sobisid pesukuivatusnööride postid väga hästi väravateks, kuid nüüd kuulusid majad ja rohealad eraettevõtetele, mitte „rahvale“, nagu SDV ajal väga eufemistlikult öeldi. Ja need ettevõtted meid sinna ei tahtnud. Elanikud, kes meid seni vähemasti talunud olid, ei tahtnud meid ka enam. Nad jälgisid uutest reeglitest kinnipidamist ja ajasid meid ikka ja jälle ära, sest häirisime oma mängude ja „hulkumisega“ elurajoonide püha hauarahu. Ka parkimisplatsidel sattus mängimine äkitselt üldise keelu alla, sest seal olid nüüd ju „päris“ autod, mitte ainult Trabandid. Koguni terved linnasisesed metsatukad piirati taradega! Saime metsas kilomeetrite kaupa mööda tara joosta. Ka tarastatud mänguväljakuid tekkis üha rohkem: „Ainult elanikele!“, samas kui avalikke mänguväljakuid jäi järjest vähemaks. Lühidalt öeldes muutus avalik ruum, mida meie kui lapsed ja noored mängimiseks ja lihtsalt olemiseks kasutada tohtisime, üha väiksemaks. Reglementeeriti ja tarastati ning täiskasvanud imestasid, et me oma vaba aega kuidagi targemini sisustada ei osanud.

 

Nii oli tollal selles Ida-Saksamaa väikelinnas. Kokkuvõttes oli mul seal tore lapsepõlv, kuid tihti tekkis mul tunne, et avalikus ruumis mind kui avaliku rahu võimalikku häirijat parimal juhul talutakse. Sakslasi ei peeta tänaseni just väga lapsesõbralikeks – minu meelest õigusega.

Sina, armas Jaan, oled aga uhke, et Eesti on nii lapsesõbralik. Ja seaduseid vaadates just nii see ongi! Vanemapalga maksmine terve aasta jooksul ja tasuta ravikindlustus kõigile lastele on suurepärased saavutused, mille hüvesid naudib ka mu enda laps.
Lisaks on siin võrreldes Saksamaaga hämmastavalt vähe keelusilte, seevastu aga isegi Tallinnas suhteliselt palju mänguplatse. Tarastatud metsi pole mina siin veel näinud.

Ja ikkagi meenutab siinne suhtumine lastesse mulle tihtipeale minu enda noorust: lastes nähakse väljakutset avalikule korrale, kus kehtib ilmselgelt palju kirjutamata seadusi, mille jaoks pole eraldi silte vaja. Kõige tähtsam neist kõlab: tasa! Mind pani alguses imestama, kui hiirvaikselt enamik lapsi end siinsetes ühistranspordivahendites üleval peab, kuni ükskord nägin oma silmaga, kuidas üks mees trammis kooliõpilastega pragas, kuna nood olid julgenud omavahel veidi valjema häälega rääkida. Isegi mänguväljakutel räägitakse lastega tihti sosinal. Justkui oleks see peresaladus, et liiva ei tohi süüa.

Tähtsuselt teine seadus on: müts pähe! Ükski laps ei tohi kodust ilma mütsita välja minna. Isegi naabrid, kes muidu on üsna sõnaahtrad, loevad meile koridoris sellekohaseid manitsussõnu peale, kuigi väljas on täielik rannailm.
Seevastu Tallinna ühistranspordi kasutamine koos lapsega võib olla päris tore, kui tunglemine ja kõrged astmed on edukalt üle elatud. Tihtipeale leidub mõni vanem naine, kes bussisõidust tüdinud last lõbustab ja ka ise siirast rõõmu tunneb, et monotoonne sõit veidi meeldivamalt möödub.

Üldiselt oled sina, Jaan, ja sinu inimesed tegelikult ikka üsna lapsesõbralikud. Mitteametlik mütsinõue on lõppude lõpuks ju ka hoolimise märk. Kes teab, milliseid ilusaid sõnu te oma lastele kõrva sosistate, kui nad, mütsid peas, vaikselt maailma avastavad.
 
Tervitades
Martinus Mancha