Mis on reaalsus?
Tõelisem kui tegelikkus
Kuidas on võimalik ja kuidas tuleks tegelikkust määratleda virtuaalsete ja alternatiivsete reaalsuste, virtuaalreaalsuse prillide ja libauudiste ajastul?
Thilo Hagendorff
Mis on olemas? Mis eksisteerib? Mis on reaalne? Esmapilgul tundub nendele küsimustele vastamine lihtne. Reaalne on see, mida saan kätte võtta ja tajuda. Aga lähemal vaatlusel ilmneb, et reaalsuse küsimus on palju keerulisem. Kas see, mida ma tajun, on samaaegselt ka tegelikkus või üksnes tunnetatud, subjektiivne nähtus?
Ühiskondlik konsensus
Laialt levinud reaalsuse kontseptsioon lähtub sellest, et on olemas materiaalne tegelikkus, mida on võimalik meelte abil tajuda ning kujutluste ja keele abil kujutada. Seda tegelikkuse kontseptsiooni peame enamasti silmas, kui igapäevaelus tegelikkusest räägime: reaalsus on see, mida saab vaadelda ja mõõta, mida on võimalik väljendada faktiliselt tõestatava teadmisega, mis eksisteerib objektiivse välisilmana ega saa olla suvaline. Filosoofiateooriates, näiteks skeptitsismis, seatakse materiaalse välismaailma eksistents küsimärgi alla – lõpuks võiks ju reaalsuse olemasolust ka pidevalt und näha. Teispool selliseid mõttemänge on üldlevinud arusaam siiski see, et reaalne maailm on olemas ja et on olemas tegelik teadmine või tõesed laused, mis on selle maailmaga olemuslikult kooskõlas.
Seega on igapäevaelus siiski mingi üksmeel selles, mis reaalsus olla võiks. Kas me oleme selle näol juba leidnud reaalsuse definitsiooni? Mitte sinnapoolegi. Kaks nähtust on viimastel aastatel tõstatanud uusi küsimusi, mis testivad meie igapäevase tegelikkuse mõistmise piire: esiteks on nüüd olemas virtuaalne reaalsus. Tehnoloogia areng võimaldab digitaalseid tegelikkusi nii simuleerida, et me saame neid kogeda sama reaalsena nagu mittevirtuaalset maailma. Täiesti teistsugune, ühiskondlikult äärmiselt plahvatusohtlik areng on nn. libauudiste levik, mis põhinevad küll väljamõeldistel, loovad aga meedias uusi tegelikkusi.
Mõlemad nähtused näitavad ühelt poolt, et ei ole ühte objektiivset tegelikkust, vaid suvalised virtuaalsed, meedia poolt moonutatud või fiktiivsed reaalsused. Neid peetakse võib-olla siiski tõesteks või faktiliselt eksisteerivateks. Mida ütlevad mõlemad nähtused meile tegelikkuse kohta ja kuidas peaksime liigitama virtuaalseid või fiktiivseid reaalsusi?
Tõelisem kui tegelikkus: virtuaalreaalsus
Virtuaalreaalsusest (VR) ja selle tehnoloogiast on väljatöötamisest alates saanud järjest enam ka filosoofiliste mõtiskluste objekt. Seejuures on esmajoones oluline küsimus, mida see õigupoolest tähendab, et reaalsus on virtuaalne. Omadussõnaga virtuaalne kirjeldatakse tüüpiliselt kunstlikku, mittereaalset tegelikkust. Sellel virtuaalsel reaalsusel on pelgalt reaalsuse täiendava kujutamise staatus. See, mis on virtuaalne, pole eksiarvamuse kohaselt reaalne, vaid reaalsuse simulatsioon või mudel.
Faktiliselt on idee mittevirtuaalse ja virtuaalse reaalsuse eristamatusest veel pelgalt mõttemäng, mille tehniline teostatavus on puhas spekulatsioon. Jeremy Bailenson, üks tuntumatest virtuaalreaalsuse uurijatest, lähtub siiski sellest, et juba kümne või kahekümne aasta pärast on visuaalselt peaaegu võimatu virtuaalse ja mittevirtuaalse reaalsuse vahel vahet teha. Ka virtuaalreaalsuse uurija Michael Heim räägib „virtuaalsuse paradoksist“: selle kohaselt on väljendil „virtuaalne reaalsus“ sensoorsel tasandil seda vähem mõtet, mida rohkem see loomuliku reaalsusega sarnanema hakkab.
VR-tehnoloogiad ei ole seni veel käivitanud tõsiseltvõetavat arutelu selle üle, kas see, mida tuleks nimetada reaalseks, on suvaline. Selles kontekstis jääb silma pigem üks teine nähtus: libauudised (fake news).
Võltsitud tegelikkus: fake news
Võttes arvesse libauudiseid, alternatiivseid fakte, vandenõuteooriaid ja muud moonutatud meediasisu, muutub idee erinevate tegelikkusseoste mitmekesisusest või isegi suhtelisusest pigem problemaatiliseks. Kui puudub ühine põhjapanev arusaam tegelikkusest, muutuvad demokraatlikud lahenduste leidmise protsessid mittetoimivateks.
Tänaseks on meedias täide viidud üleskutse suurendada tegelikkuse kontseptsioonide mitmekesisust ja relativismi tagajärjed lagundavad kogu maailmas demokraatliku riigikorraga riikide saavutusi. Moonutatud, vale- või ideoloogiliselt väänatud uudiseid, mida levitatakse Messengeris, gruppides või automatiseeritult botide ja isikustamisalgoritmide abil, avatakse ja loetakse miljonite kaupa.
Libauudiseid käsitlevates aruteludes muutub jälle oluliseks vana filosoofiline idee tõelisest, tegelikust reaalsusest, mida tuleb lihtsalt adekvaatselt tajuda, et suuta fakti väljamõeldisest eristada. Juba pelgalt nimetus libauudised on tõenduseks perspektiivist, millest vaadates on väidetavalt võimalik objektiivselt aru saada, milline on faktiline olukord.
Demokraatiates on vaja põhjapanevaid, jagatud tõdesid
Loomulikult tuleb ühest küljest pidada problemaatiliseks selle dogmaatilist ja autoritaarset paikapanemist, mida tuleb pidada reaalsuseks. Teisest küljest on aga tegelikkuse relativismi tulemuseks ilma reegliteta peetavad ja ebaproduktiivsed konfliktid. Et demokraatiaid edaspidigi kaitsta, on vaja tagasi võita teatav hulk põhjapanevaid, jagatud tõdesid, millest diskussioonid saavad lähtuda. Siin tuleks leida adekvaatne kesktee koos meediapädevuse edendamisega, koos teatavate ajakirjanduslike ideaalide kohandamisega suhtlusvõrgustikus sisu tootmise puhul, koos teaduslike meetoditega saadud teadmiste suurema autoriteediga ja muudetud algoritmidega.
