Õigus omaenda minale
Digitaalne panoptikum

Üks kontrollib kõiki: sellisena kujutas briti filosoof Jeremy Bentham (1748–1832) ette moodsat vanglat. Tema „panoptikumist“ sai „netopticon“ – internet, mida kontrollivad üksikud ettevõtted.

Marc Garrett

„Teadmised on jõud“ – mitte kunagi varem pole see ütlus olnud nii tabav kui tänapäeval. Pidevalt mõjutavad mingil moel privilegeeritud huvirühmad meie sotsiaalset suhtlust ja kultuurilisi identiteete. Ettekujutusi meist endist moonutatakse ning neid mõjutavad ettevõtted, meedia ja poliitika. Tõed ja tõsiasjad on – nagu ka kõik muu – kaubad. Mitte õigus! Nad kuuluvad parima pakkumise tegijale. Kellel on olemas vastavad ressursid, saab inimesi „teavitada“ vastavalt oma suvale.

Nii koguvad sotsiaalvõrgustike pakkujad nagu Facebook või Google enneolematus mahus oma kasutajate isikuandmeid ja müüvad neid siis miljardite kaupa reklaamitegijatele. „Facebooki taristu tungib meie igapäevaellu järjest sekkuvamal ja piiravamal moel“, kirjutas Jean-Christophe Plantini meeskond London School of Economics and Political Science'ist 2018. aastal ilmunud raamatus „Changing Things: The Future of Objects in a Digital World“. Nii saavad platvormide operaatorid palju andmeid eraelu kohta ega kasuta neid teadmisi mitte üksnes isikustatud reklaamide näitamiseks. Seda tuleb kritiseerida.

Kaasaegsete kunstnike, humanitaar- ja reaalteadlaste, aktivistide, häkkerite ja ajakirjanike uus põlvkond töötab seetõttu välja strateegiaid, kuidas neid salajasi algoritme avalikustada ja vältida. Nende hulka kuulub ka Jennifer Lyn Morone, ameerika kunstnik, kes registreeris end 2014. aastal ühe Royal College of Art projekti raames Londonis ettevõttena. Ta on ettevõtte asutaja, juht, aktsionär ja omaenda mina, „Jennifer Lyn Morone ™ Inc.“ toode. Ettevõtte eesmärk on isiku väärtuse kindlakstegemine. Tema kavatsus on mõista paremini meie igapäevaelu määravate turumajanduslike põhimõtete mõju. End sõna otseses mõttes „aktsiaseltsiks“ muutes, võttis ta omaks kapitalismi äärmusliku vormi.

See näide illustreerib, kuidas internet ja selle võrgustikud meilt meie identiteedi röövivad, sest meie tegevust veebis domineerivad ettevõtted ja nende „sotsiaalsed“ tsoonid. Siin on internetikasutajad nagu rohtu söövad lehmad aasal. Sotsiaalvõrgustikes tarbivad nad subjektiivsete ja kellegi huvidest lähtuvate algoritmide poolt loodut. Samal ajal määravad need algoritmid, mida me näeme ja kuuleme ning kuidas teised meid näevad ja kuulevad. Neid platvorme ja veebilehitsejaid kasutades paljastame end.

Hiiglaslikke andmekoguseid kasutatakse enneolematu ülbusega – isegi suhtluskunsti (social engineering) tarbeks. Selle all mõeldakse kasutajate sihipärast mõjutamist, mis paneb neid mingit toodet ostma või konfidentsiaalset teavet paljastama. Nii enda kui teiste kohta. Või kui kasutada Mark Hachmani, PCWorldi vanemtoimetaja, sõnu: „Facebook tunneb teie sõpru, mis teavet teie nende kohta annate, mida nemad teie kohta ütlevad, milliseid teisi veebilehti te külastate (kui neil on Facebook-Like-nupp, mis enamikul lehtedest on), mida te ostnud olete, millise seadmega te Facebooki kasutate ja veel palju muud.“

Ajakirjanik Aatif Sulleyman uuris briti ajalehe The Independent jaoks välja, et Facebook manipuleeris 2014. aastal salajase eksperimendi raames sadade tuhandete kasutajate uudisvoogu, et selgitada välja, kas sellega oleks võimalik nende emotsioone mõjutada. Ilmselt kaaluti salaja isegi kasutajate jälgimist nende endi veebi- ja nutitelefoni kaameratega. Ka Apple kogub massiliselt infot – väidetavalt anonüümitult. See puudutab sideandmeid, tekstisõnumeid, kontaktide nimekirju, fotosid jne. Isegi pangakontode turvalisus ei ole tagatud. Loobumisklausleid ei ole. Andmekaeve jaoks on nutitelefoni kasutajad tõelised kullaaugud. Inglise filosoof Jeremy Bentham lõi 18. sajandi lõpus „panoptikumi“ kavandi. Tegemist on arhitektuurikavandiga, mis võimaldaks ühel vangivalvuril ööpäevaringselt valvata vangla kõiki vange. Prantsuse filosoof Michel Foucault konstateeris 1975, et meid ei valvata mitte üksnes vanglates, vaid kõigis hierarhilistes struktuurides – nii sõjaväes kui koolides, haiglates ja tehastes.

See areng Benthami panoptikumi suunas läks järjest kaugemale. Täna edendavad ettevõtted ja valitsused – viimased eelkõige sõjalistest huvidest lähtuvalt – järjest paremini väljatöötatud jälgimismeetodeid, mis tuginevad tehisintellekti ja statistiliste meetodite osavale kombineerimisele. Tulemuseks on, et meie nutitelefonide kaardirakendused reedavad, kus me viibime, ja telerid dokumenteerivad, milliseid saateid vaatame. Andmevood lähevad tagasi ettevõtetele, kes müüvad need reklaamitööstusele. „Panoptikumist“ sai „netopticon“, milles on kaassüüdlaseks see, kes päev-päevalt internetis toimetab ja nii ettevõtete, valitsuste ja rämpspostitajate kollektiivset jälgimist toetab.

Kunstnik Jennifer Lyn Morone pöörab selle enda kasuks, nõudes omaenda mina andmete omandiõigust. Iseenda firma asutajana muudab ta oma oskused, oma kapitali, oma omandi ja oma intellektuaalomandi ettevõtte varaks. Tema nimi, kuvand ja IP-aadressid on kaubamärgid. Tema vaimsed võimed – tema teadmised – on seega ettevõtte protsessid ja strateegiad. Tema kehalised võimed on ta tootmisvahendid, tema bioloogilised funktsioonid on tooted, tema andmed on ettevõtte omand. Ja selle aktsiad on tema potentsiaal. „Kõik, mis ta bioloogiliselt või intellektuaalselt on, mida ta teeb, õpib või loob, on kasumilikult turustatav“, kirjutab briti autor, kriitik ja kuraator Régine Debatty Morone'i töö kohta. „Tema projekt on küll üksnes lõputöö, aga see pole mitte mingil juhul spekulatiivne.“ See näitab kontsernide teadmisi meie varjatud info kohta.

Praegu arendab Morone rakendust nimega „Database of ME“ (DOME). Sellega registreerib ta pidevalt oma asukohta, pulssi, tegevusi internetis, isegi meeleolukõikumisi. Tema ettevõte saab neid andmeid siis mitmekülgselt turustada. Sellega läheb ta nii kaugele, et lasi enda feromoonidest valmistada kaks parfüümisarja: „Lure“ ja „Repel“. Lõhna kasutaja saab valida, kas meelitada mehi ligi või tõrjuda eemale. Lääne inimene peaks end alles siis oma nahas hästi tundma, kui ta oma identiteeti täies mahus ise määrab, nagu kuuluks see tema omandi hulka, see on ameerika teadusajaloolase ja naisuuringute teaduri Donna Haraway idee. Ka selles osas on Morone'i töö märkimisväärne.

Võib-olla juhtub varsti jälle see, millele kunagi andsid algtõuke punkarid oma muusikariistadega: uue sotsiaalsete muutuste ajastu algus. Kui kõrvalseisjad, amatöörid ja „tavalised inimesed“ leidsid järsku ruumi oma vaba arvamusavalduse kunstilise vormi jaoks, kui lühikeseks ajaks tekkis isetegemise kultuur, kui subkultuuriliste getode muusika ja poliitika mõjutasid peavoolukultuuri ja meediakanaleid. Oleks intelligentne ja progressiivne, kui me võtaks tagasi oma elu need osad, mida kontrollivad kontsernid ja võimud.

Jennifer Lyn Morone näitas meile teed sellesse uurimistsooni. Nagu tema, peame dekonstrueerima selle peidetud, algoritmiliselt kontrollitud maailma, mis hoiab meid kõiki pantvangis. Me peame üritama tagasi vallutada kontrolli oma digitaalse enda üle. See katse on seda väärt, ka üksnes selleks, et aru saada, millistele jõududele me end seal allutame.