Demokraatia vajab mõtlemist
Kuidas digimaailmas uutmoodi mõtlema õppida

Vajame tulevikus digitaalselt suveräänseid ja kultuuriliselt pädevaid kodanikke. Sest demokraatia vajab mõtlemist! Seetõttu nõuab Karlsruhe kunsti- ja meediakeskuse juht Peter Weibel uute hariduspoliitiliste, sotsiaalsete ja demokraatlike liikumiste algatamist ning muuseumide muutmist tasuta kodanikuhariduse kohtadeks.

Tänapäevased demokraatiaalased teosed on: „Postdemokratie“ (Colin Crouch, 2004; originaali pealkiri: „Post-Democracy“), „Defekte Demokratie“ (Wolfgang Merkel, Hans-Jürgen Puhle, Aurel Croissant et al, 2003), „Simulative Demokratie“ (Ingolfur Blühdorn, 2013) jne. Senised demokraatia ja hariduse vormid on ilmselgelt nõrgenenud ega suuda enam oma ülesandeid ja neile pandud ootusi täita. Kõikjalt kostab murenoote Saksa haridusvaldkonna hädaolukorra kohta ning mis puudutab demokraatiat, siis räägivad nende teoste pealkirjad enda eest. Esindusdemokraatia kriisi ei ole võimalik enam maha salata. Seetõttu tuleb proovida uusi demokraatia ja hariduse vorme.

Nüüdiskunst eelkõige muuseumis

Kummalisel kombel sobib selleks muuseum. Miks? Sest muuseum on juba ammu heterotoopia ehk pagenduse koht, vähemalt kunstiliste väljendusvormide jaoks. 21. sajandi helikunsti ei kuule mitte uhketes ooperimajades või klassikalistes kontserdihallides, vaid (aeg-ajalt) muuseumides. Kunstiline film on sunniviisiliselt emigreerunud kinost ja telerist muuseumi. Samuti esitatakse uusi tantsuvorme, aktsionismi ja etenduskunsti peamiselt kunstiruumides. Ühiskonna utoopilised hetked, mida kajastatakse kunstis, esinevad latentselt ainult näituseruumides. Ajaloolises hetkes laieneb see latentsus kunstilistelt mudelitelt sotsiaalsetele mudelitele.

Seega on käes aeg algatada uusi hariduspoliitilisi, sotsiaalseid ja demokraatlikke liikumisi, isegi kui see toimub ainult mikropoliitilisel tasandil. Luua tuleb eksperimentaalruumid uuenduslike demokraatlike võimaluste jaoks, teadmiste omandamise uued vormid ning uus ettevõtlus, mis kõik põhinevad uutel koostöövormidel.

Tööühiskonnast teadmusühiskonnaks

Vabastava kontseptsiooni võti seisneb üksikkodaniku ja kogukonna tugevdamises. Kodanikud harivad tulevikus teisi kodanikke. Näiteks valisime Karlsruhe kunsti- ja meediakeskuses näituse- ja haridusprojekti „Open Codes“ (oktoober 2017 kuni aprill 2019) jaoks ebatavalise interaktiivse kunstikäsitluse vormi, mis juhatab külastajad sisse uude kokkutulekustrateegiasse. Muuseumist saab kodanikuhariduse koht, kus teadmiste omandamine pole mitte ainult kasulik, vaid tasub ka ära. Sest digimuutuse tegelik sõnum on: homne ühiskond muutub ja peab muutuma tööühiskonnast teadmusühiskonnaks.

Seetõttu nõuame 21. sajandiks tasustatud kodanikuharidust! Demokraatia kaitsmiseks vajame tulevikus kultuuriliselt pädevaid kodanikke. Demokraatia vajab mõtlemist! Kas näiteks poliitikaareenil ja massimeedias veel mõeldakse? Kas rämpspresident pole mitte rämpstelevisiooni lõputriumf? Kahjuks oleme harjunud sellega, et mõistuse häält ei kuulata, sest juba Sigmund Freud ütles, et intellekti hääl on vaikne.

Kuid uus on see, et ka reaalsuse häält enam ei kuulata. Kui mõne parlamendisaadiku Berliini büroos heliseb telefon ja saadik saab küsimusele „Kes helistab?“ abiliselt vastuse „hääl tegelikkusest“, on poliitiku reaktsioon: „Ei, ära võta vastu!“. Seetõttu on Saksamaast saanud paljudes valdkondades DÜSFUNKTSIONAALNE DEMOKRAATLIK VABARIIK (DDR). Juhtimisteadlased räägivad üha sagedamini organisatoorsest mittetoimimisest, millel on inimeste jaoks fataalsed tagajärjed. Toimivus pole enam norm, vaid erand. Eelkõige seetõttu, et puudub reaalajas andmehaldus

Vajame võrgus uusi teadmiste vorminguid

Saksamaa on Euroopa digiarengu indeksis 17. kohal ehk digitaalne arenguriik. Võimu poole püüdlemine ja ideoloogiline hägustumine on toonud kaasa tegelikkusest möödavaatamise. Kuid muuseum kui uus kokkutulekuvorm ei ole ainuke, millel on võimalus ja kohustus arendada koos kodanikega teadmiste ja tegutsemise kohti. Mõtlemise ja uute haridusvormide, eelkõige uute teadmusvormidega võrgus võib saada taas teoks kontakt tegelikkusega.