Staarmetsnik
„Ma teen ka ise rohujuuretasandil musta tööd“ – intervjuu Peter Wohllebeniga
Peter Wohlleben muudab terves maailmas inimeste mõtlemist puudest ja metsakaitsest. Raamat „Das Geheime Leben der Bäume“ (e.k. „Puude salapärane elu“, 2016) tegi Wohllebenist 2015. aastal ilmselt Saksamaa kõige kuulsama metsniku. Intervjuus räägib ta oma karjäärimuutusest ning inimese ja metsa suhtest.
Kakskümmend aastat töötas metsnikuks õppinud Peter Wohlleben riiklikus metsamajandamissüsteemis. Seejärel muutis ta oma lähenemist. Koos kõrvalises kohas paikneva Wershofeni asulaga eraldus ta riiklikust metsandusstruktuurist, et majandada kohalikke metsi keskkonnasõbralikumalt. Oma sõnade kohaselt vabastas ta end „suure haldusaparaadi ahelatest.“ Tema järsult ülesmäge kulgenud karjäär pärast seda julget sammu näib tõestavat, et tal oli õigus.
Nüüdseks on ta tuntud autor, esineb regulaarselt jutusaadetes ja kohtub poliitikutega üle kogu Euroopa. Tema eesmärk on veenda ametiasutusi, et metsade tulevik ei peitu mitte ärilises kasutuses, vaid võitluses kliimamuutuse ja kahaneva liigirikkuse vastu.
Wohllebeni populaarseimast raamatust „Puude salapärane elu“, mida Saksamaal on müüdud üle miljoni ja maailmas umbes neli miljonit eksemplari, on tehtud ka dokumentaalfilm. Sümpaatne saksa metsnik viib selles vaatajad puude maailma ja selgitab, kuidas puud üksteisega suhtlevad. Lisaks näitab ta vaatajatele oma igapäevaelu Wohllebeni metsaakadeemia juhina, tegemist on pereettevõttega, mille eesmärgiks on muuta metsamajanduslikku mõtteviisi.
Taskuhäälingus „Metsasuitajad“ tutvustame katkendit sellest raamatust.
Raamatus „Puude salapärane elu“ räägite oma 20 aasta pikkusest teest tavalisest metsnikust teednäitava, keskkonnasõbraliku metsamajandi juhiks. Kas selles protsessis oli hetk, mil te adusite: „Ma tahaksin olla teistlaadi metsnik?“
Oli erinevaid hetki: näiteks alati, kui pidin laskma langetada ilusaid vanu puid. Toona mõtlesin ju ka mina, et seda tuleb teha metsa uuendamiseks. Ent ma tundsin kahetsust ja kohati ma ka ei mõistnud, kuidas see nüüd täpselt metsale kasuks peaks tulema. Seda räägivad metsnikud ja metsatööstus tänaseni, et puude langetamine on metsale hea. Aga ma ei saanud sellest tegelikult kunagi aru. Teisel otsustava tähtsusega hetkel – mis mängib rolli nii raamatus kui ka filmis – oli tegemist vanade kändudega, mis põhimõtteliselt saavad abi naaberpuudelt. Ülikoolis õpitakse, et puud konkureerivad üksteisega. Aga miks nad peaksid nõrgemaid aitama, kui tegemist on konkurentsiga? Ning seal mu mõtted takerdusidki ja ma ütlesin endale: „Miski siin ei klapi.“
Lõppkokkuvõttes on siin tegemist meie, inimeste ellujäämisega, kuna loodus suudab ilma meieta väga hästi edasi elada. Me suretame välja mõned liigid, aga loodust me katki teha ei suuda. Sellega me hakkama ei saa. Seega on kliimakaitse küll oluline, ent kliimakaitse on ju üksnes keskkonnakaitse osa. Keskkonnakaitse on tegelikult palju laiem. Näiteks hävitame me kliimakaitse nimel väga palju keskkonda.
Ja nimetus „aktivist“ ei ole ka täiesti põhjendamatu. Hiljuti olime Dannenröde metsas, kus ehitatakse läbi metsa kiirteed. Me olime seal koos paljude vabaühendustega ja seisime puude ette. Siis sekkus politsei kumminuiade ja kõige muu juurdekuuluvaga ning tekkis väga koledat pildimaterjali. Seda teen ma ka. Ütleme nii, et ma teen ka ise rohujuuretasandil musta tööd.
Euroopas – ka Saksamaal – näeme praegu tihti, et söeelektrijaamu kohandatakse puidu põletamiseks. Kõik teadlased on ühel meelel, et puidu põletamine kahjustab kliimat rohkem kui söe põletamine – välja arvatud metsandusteadlased. Aga saksa metsandusel on nii tugev lobitöö, ka ELis, et puitu loetakse CO2-neutraalseks, ja seetõttu kohandataksegi praegu ELis paljusid söeelektrijaamu puidu põletamiseks. Selle tulemusena raiutakse näiteks Eestis, Saksamaal ja USA kaguosas suured metsad energia tootmise eesmärgil maha. Ning see on tõesti hullumeelsus.
Ma ei usu, et see on uus trend, vaid et enamikul inimestel on juba olemas teadmine, et loodus ei ole masin. See on viimase 100 kuni 200 aasta traditsiooniline mõtteviis, pidevalt on väidetud, et inimene on midagi erilist ja loodus on masin. Loomade puhul, ent sealgi üksnes kõrgemate loomade puhul, oleme sellest loobunud ja tasapisi hakkavad inimesed märkama, et ka puud ei eksisteeri lihtsalt niisama.
Puud on kõigi inimeste jaoks põhiolemuselt sümpaatsed. See muide on minu meelest koomiline. Raamat müüb ju ka Iisraelis, Islandil või Mongoolias – ja seal ju ei ole eriti palju metsi. Seega on igatsus puude järele olemas ja ma ei tunne peaaegu kedagi, kellele ei meeldiks ilusad suured vanad puud. Vaimustav, mida kõike on nüüdseks välja uuritud, näiteks kuidas puud õpivad. Puud kohanevad kliimamuutusega ja õpivad palju kiiremini, kui meie arvame. Ning selliseid asju teades muutuvad puud veelgi sümpaatsemaks.
