Saksa keel sokiga
Kui nukud räägivad

Kuidas saavad lapsed saksa keelt õppida isetehtud sokinukkude ja tahvelarvutite abil? „Deutsch mit Socke“ (Saksa keel sokiga) loojad näitavad, kui lihtne see on.
 

Punane nukk nimega „Socke“ (sokk) kohtub ühe inimesega, Estheriga. Esther räägib sokiga saksa keeles – keeles, mis ei ole väikesele nukule väga tuttav. Mis saab selle juures untsu minna? Loodetavasti paljugi – ja just see ongi „Saksa keel sokiga“. Selle uue teleseriaali tootis nukunäitlejatest ja filmitegijatest koosnev “Puppet Empire” Kölnist WDR/KiKa telekanalile. Sokk kordab Estherile kõik järele ja ei pööra seejuures erilist tähelepanu grammatikale. Ent vaatamata sellele toimib nendevaheline suhtlus hästi. Ilus sissejuhatus saksakeelsesse maailma.
 

Video: Saksa keel sokiga: Mis su nimi on? (1. osa) © Nachtmann & Silies GbR / WDR 2015
Kuidas saavad lapsed isemeisterdatud sokinukkudega oma klassiruumis saksa keelt õppida? Selle selgitavad välja kolmkümmend Poola põhikooli õpetajat, pedagoogi ja lasteaia õpetajat filmitegijate juhendamisel – see on Varssavi Goethe Instituudi projekt. Kõigepealt vaadatakse filme. „Saksa keel sokiga“ vaimustab osalejaid, kuna iga kord naerdakse veidi valjemini või kuna suhe inimese ja nuku vahel on lihtsalt niivõrd ilus.

On meisterdamise aeg

Nüüd on piisavalt vaadatud, aeg on meisterdama hakata! Ühe tunniga on kõikidel saksa koolis osalejatel sokinukk valmis. Kõigepealt tuleb leida sokk, siis võtta tükk pappi ja välja lõigata „O“. Seejärel „O“ keskelt pooleks murda, väliskülgedele kahepoolne teip kleepida, sokk pahupidi pöörata ja „O“ kannaosale kleepida. Sokk uuesti ümber pöörata ja sokil ongi suu.

Nüüd saab lasta loovusel vabalt voolata: silmad, juuksed, huuled, riided – kõiki materjale saab soodsalt või isegi tasuta. Osalejad ja hiljem siis lapsed, peavad suutma kõik ise teha.

Nii valmib olend, kelle iseloom aina enam välja kujuneb. Sokk on selline nagu sokk tahab olla, mitte selline, nagu osalejad tahavad. Mõned osalejad on pettunud: „See pidi ilus välja nägema!“ Kuid peagi ütlevad teised: „See on ju suurepärane. Vaata, kuidas ta naerab. See on ju tore!“ Ka arvatavalt inetud pardipojad on ilusad.

Kaamera ees

Käpiknukud on valmis. Mis saab edasi? Esmalt tuleb veidi harjutada. Kursuse juhendaja võtab oma fotoaparaadi, lülitab selle videorežiimile ja ütleb: „Hakkame laulma!“ Kuna filmitakse vaid nukke – ja mitte nukunäitlejaid –, siis tähendab see seda, et antud on roheline tee veidratele häältele, ilusatele mõttekildudele ja vabale meeleolule. Nii valmivad lühikese ajaga mitmed väikesed  stseenid: kaks sokinukku, kes tülitsevad pliiatsi pärast („See on minu oma!“ „Ei! See on minu oma!“). Seejuures on oluline, et stseenil peab olema algus ja lõpp. Ideid stseenideks saadakse igapäevastest konfliktsetest olukordadest: vanemad, kes üritavad oma lapsi õppima saada või tuba koristama; tüli õdede-vendade vahel; uue õpilase tutvustamine klassis – veidi jagelemist peab ju olema!

Polegi nii raske

Osalejad õpivad kiirelt, millele neil tuleb tähelepanu pöörata: suud liigutada, kui nukk räägib; mängimisel käsi väljasirutatult üleval hoida, et nukk oleks püsti; pildi jaoks määratleda või teha selge alumine äär; vaadata nukuga alati kaamerasse; kuulata täpselt teist nukunäitlejat, et tema öeldule reageerida; võtta endale aega ja jääda rahulikuks.

Olgu siis tegu kas fotoaparaadi, nutitelefoni või tahvelarvuti videorežiimiga – tänapäeval on palju võimalusi. Kui jälgida põhireegleid, hoida kaamera paigal ja nukkudele lähedal, siis ei ole millelgi võimalik eriti untsu minna. Programmidega, mida võib internetist osaliselt ka tasuta alla laadida, saab ühe klipi algust ja lõppu lihtsate vahenditega lõigata, sisestada sujuvaid üleminekuid või lisada muusika ja pealkirja.

Praktikas kogevad Kölni filmitegijad alati sama: olgu siis kas põgenikele mõeldud hoonetes Saksamaal või Türgi erakoolides, lapsed moodustavad ikkagi tugeva ühtse terviku oma isetehtud nukkudega ja nad lasevad neil meelsasti rääkida. Ja kui räägivad nukud, siis räägivad ka lapsed.