Kunst
Kaasaegselt kaasaegsest (kunstist)
Alustuseks räägi natuke endast. Millega praegu tegeled?
Sel aastal teen oma viimased tööd teatris: tegu on dokumentaalse näidendiga „Inimesed ja numbrid“, mis etendub Narvas Vabaduse festivali raames 14. augustil. Miks otsustasin lõpetada töö teatris? Sest on tulemas uue formaadi ajastu. Teater on erinevalt teistest kunstiliikidest kollektiivne žanr, mille loomisprotsess hõlmab paljude inimeste tööd. Kunstis olen praegu pigem egoist. Seetõttu otsustasin tegeleda eeskätt „egoistlikumate“ vormidega – maalimise, skulptuuri ja arhitektuuriga.
Kus sa õppisid kunstnikuks ning kus hiljem töötasid?
Jagan üht mässulist mõtet: kunstnikuks ei ole võimalik õppida. See tähendab, et võid küll omandada mõned tehnilised nipid ja saladused. Minu jaoks seisneb kunstikoolide ja ülikoolide mõte tänapäeval pigem selles, et inimesed tulevad kokku, suhtlevad ja loovad oma ühendusi. Seetõttu võib laias plaanis öelda, et ükski kool, kus õppinud olen, pole mulle midagi andnud. Muidu õppisin Peterburis režissööriks, seejärel astusin Narva Kõrgkooli. Õpingud seal olid minu jaoks olulised, sest sain tuttavaks oma sõpradega – selles seisneski selle haridusasutuse väärtus. Seejärel õppisin Eesti Kunstiakadeemias ning lõpetasin selle. Õppetöö oli seal tõeliselt hästi korraldatud, sest see piirdus praktikaga. Lõpetasin akadeemia teatri- ja filmikunstnikuna. Eestis jõudsin töötada selliste suurepäraste teatritega nagu Eesti Draamateater ja Rahvusooper Estonia ning kõige toredam praktika oli pooleteiseaastane töö Nukufilmi projektide kallal.
Kas saaksid anda oma definitsiooni sõnapaarile „kaasaegne kunst“?
Igasugune kunst on alati kaasaegne. „Vana“ kunst oli sama kaasaegne kui tänapäevane, seetõttu on raske kaasaegset kunsti selgelt defineerida. Saame rääkida vaid ajalistest raamidest. Kui minna konkreetsemaks, siis praegu elame metamodernismi ajastul. Läbisime edukalt postmodernismi perioodi, mis kätkes endas palju sarkasmi, pilget ja kõiksugu eitusi. Metamodernism – on kõikide kunstiliikide ja -vormide aktsepteerimise aeg.
Milles seisneb kaasaegsete kunstiteoste väärtus?
Iga inimene määrab väärtuse ise. Peame mõistma, et on olemas üldised väärtused, kuid inimese soov luua võib väljenduda mistahes moel. Näiteks seinale kirjutatud lausega – ka see on kunsti ja loomingu väljendus. Seejärel aga tekib vaataja suhtumine, see, kuidas vaataja seda näeb. Banksy ei oleks kunagi kunstnikuna õnnestunud, kui tal ei oleks vaatajat tekkinud. Ta tuli välja oma provokatsiooniga ning leidis inimese, kes armus tema töösse. Sama lugu on ka kirjandusega. Kui öelda, et mõni raamat on suur teos, siis on need tühjad sõnad. Teos võib olla suur vaid iseenda jaoks, teisele inimesele ei pruugi see midagi tähendada. Sellepärast koostamegi oma koduraamatukogusid ning kogume pilte maalidest. Need, kellel on rahalised võimalused, ostavad originaalteoseid. Kujundame oma maailma nende loovate inimeste abil, sest leiame nende teostes midagi, mis aitab meid, pakub tuge või provotseerib.
Natuke ka kunsti teistsugusest väärtusest. Miks müüakse mõned maalid väga kalli hinna eest, teised aga, mis ei tundu sugugi halvemad, maksavad vähem?
Tegelikult ei ole see kõik nii lihtne. Vahel tundub, et mõni onuke oskab päris hästi maalida. Tal meri loksub ja taevas on ka sinine, kuid maksab üks euro. Teisalt on näiteks Basquiat, 80. aastate grafitikunstnik, kelle teos maksab täna 110 miljonit eurot. Asi on selles, et kunsti rahaline väljendus ja üldse kunsti väljendus on keeruline protsess. Esiteks peame aru saama, et kunst kui teatud sotsiaalne protsess on võimalik vaid seal, kus on palju raha. Kunst on üldse kogu oma ajaloo jooksul saanud sündida, õitseda ja kujuneda vaid siis, kui oli võimalik seda rahaliselt toetada. Miks on sellised linnad nagu Pariis, New York, London ja Moskva andnud maailmale rohkem kunstilisi avastusi kui, ütleme, Narva, Jaanilinn, Tallinn või Tartu? Vaid ühel põhjusel – need olid ja on endiselt hiigelsuured keskused, kus toetatakse kunsti rahaliselt.
Teiselt poolt aga müüvad hea kunstniku teosed alati hästi. Meil on Nõukogude ajast jäänud arusaam, et kunstnik peab olema vaene, näljane ja kodutu, ning alles siis saab ta omale koha päikese all välja võidelda. Tegelikult on ajaloost teada palju rohkem rikkaid ja edukaid kunstnikke kui vaeseid. Rahapuuduse perioodil autorite looming tavaliselt kustus. Rembrandti tragöödiate ja murede periood on teoste arvu poolest kõige tagasihoidlikum.
Samuti tasub meeles pidada, et kunst, muusika, kultuur – kõik see on inimese eneseväljendus ning see, mis teeb ta ainulaadseks. Kunstniku nimi muutub sajanditega üha enam ainulaadseks, sest aeg ei saa inimese talenti väärtusetuks muuta.
Kuidas põimub sinu linnakunstniku elukutse kaasaegse kunstiga?
See on täielikult seotud kaasaegse kunstiga, sest olen tänapäeva kunstnik. Töötan struktuuriga, mis muutub iga minut. Just siin, linnas, peegeldab kunst tänapäeva reaalsust. Toon ühe näite: linnas suurenes lindude populatsioon. Pean muutma prügikonteinerite välimust, et need oleksid kaanega. Kui 30 aastat tagasi sellist probleemi ei olnud, siis nüüd on linde nii palju, et tuleb midagi ette võtta, et nad ei viiks prügi tänavate peale laiali. Seega mõjutab lindude arv linnas automaatselt ka kaasaegset disaini, linn näeb välja teistsugune. Selles minu töö seisnebki. Olen visuaalse ruumi kujundamise keskpunktis, kuid praegusel hetkel on suurem vajadus praktilisuse kui esteetika järele. Kuulan ja täidan tänapäeva inimese tellimust. Kui täidaksin 17. sajandi linlase tellimust, oleks Narvas vajadus püstitada Raekoja platsile võllas, sest inimestel oli ebamugav käia vanade sildade kaudu kindluses, kus toimusid kõik avalikud nuhtlused. Kusjuures käsus oli kirjas, et see samm peab lähendama Narvat teiste Euroopa riikide standarditele ning suurendama elanike mugavust. Kõik on samamoodi nagu praegugi ...
Lõpetuseks ütle palun oma inspireerivad sõnad loomingulistele inimestele, kes seda artiklit loevad.
On asju, mida ei saa õpetada. Ei saa õpetada armastama, hingama, samamoodi ei saa keelata inimesel olla kunstnik. Ta leiab igal juhul võimaluse luua või joonistab suitsukonide ja apelsinikoortega nagu kuulus Anatoli Zverev. Sest tõeline talent ei saa raisku minna. Seda märgatakse.
Sel aastal teen oma viimased tööd teatris: tegu on dokumentaalse näidendiga „Inimesed ja numbrid“, mis etendub Narvas Vabaduse festivali raames 14. augustil. Miks otsustasin lõpetada töö teatris? Sest on tulemas uue formaadi ajastu. Teater on erinevalt teistest kunstiliikidest kollektiivne žanr, mille loomisprotsess hõlmab paljude inimeste tööd. Kunstis olen praegu pigem egoist. Seetõttu otsustasin tegeleda eeskätt „egoistlikumate“ vormidega – maalimise, skulptuuri ja arhitektuuriga.
Kus sa õppisid kunstnikuks ning kus hiljem töötasid?
Jagan üht mässulist mõtet: kunstnikuks ei ole võimalik õppida. See tähendab, et võid küll omandada mõned tehnilised nipid ja saladused. Minu jaoks seisneb kunstikoolide ja ülikoolide mõte tänapäeval pigem selles, et inimesed tulevad kokku, suhtlevad ja loovad oma ühendusi. Seetõttu võib laias plaanis öelda, et ükski kool, kus õppinud olen, pole mulle midagi andnud. Muidu õppisin Peterburis režissööriks, seejärel astusin Narva Kõrgkooli. Õpingud seal olid minu jaoks olulised, sest sain tuttavaks oma sõpradega – selles seisneski selle haridusasutuse väärtus. Seejärel õppisin Eesti Kunstiakadeemias ning lõpetasin selle. Õppetöö oli seal tõeliselt hästi korraldatud, sest see piirdus praktikaga. Lõpetasin akadeemia teatri- ja filmikunstnikuna. Eestis jõudsin töötada selliste suurepäraste teatritega nagu Eesti Draamateater ja Rahvusooper Estonia ning kõige toredam praktika oli pooleteiseaastane töö Nukufilmi projektide kallal.
Kas saaksid anda oma definitsiooni sõnapaarile „kaasaegne kunst“?
Igasugune kunst on alati kaasaegne. „Vana“ kunst oli sama kaasaegne kui tänapäevane, seetõttu on raske kaasaegset kunsti selgelt defineerida. Saame rääkida vaid ajalistest raamidest. Kui minna konkreetsemaks, siis praegu elame metamodernismi ajastul. Läbisime edukalt postmodernismi perioodi, mis kätkes endas palju sarkasmi, pilget ja kõiksugu eitusi. Metamodernism – on kõikide kunstiliikide ja -vormide aktsepteerimise aeg.
Milles seisneb kaasaegsete kunstiteoste väärtus?
Iga inimene määrab väärtuse ise. Peame mõistma, et on olemas üldised väärtused, kuid inimese soov luua võib väljenduda mistahes moel. Näiteks seinale kirjutatud lausega – ka see on kunsti ja loomingu väljendus. Seejärel aga tekib vaataja suhtumine, see, kuidas vaataja seda näeb. Banksy ei oleks kunagi kunstnikuna õnnestunud, kui tal ei oleks vaatajat tekkinud. Ta tuli välja oma provokatsiooniga ning leidis inimese, kes armus tema töösse. Sama lugu on ka kirjandusega. Kui öelda, et mõni raamat on suur teos, siis on need tühjad sõnad. Teos võib olla suur vaid iseenda jaoks, teisele inimesele ei pruugi see midagi tähendada. Sellepärast koostamegi oma koduraamatukogusid ning kogume pilte maalidest. Need, kellel on rahalised võimalused, ostavad originaalteoseid. Kujundame oma maailma nende loovate inimeste abil, sest leiame nende teostes midagi, mis aitab meid, pakub tuge või provotseerib.
Natuke ka kunsti teistsugusest väärtusest. Miks müüakse mõned maalid väga kalli hinna eest, teised aga, mis ei tundu sugugi halvemad, maksavad vähem?
Tegelikult ei ole see kõik nii lihtne. Vahel tundub, et mõni onuke oskab päris hästi maalida. Tal meri loksub ja taevas on ka sinine, kuid maksab üks euro. Teisalt on näiteks Basquiat, 80. aastate grafitikunstnik, kelle teos maksab täna 110 miljonit eurot. Asi on selles, et kunsti rahaline väljendus ja üldse kunsti väljendus on keeruline protsess. Esiteks peame aru saama, et kunst kui teatud sotsiaalne protsess on võimalik vaid seal, kus on palju raha. Kunst on üldse kogu oma ajaloo jooksul saanud sündida, õitseda ja kujuneda vaid siis, kui oli võimalik seda rahaliselt toetada. Miks on sellised linnad nagu Pariis, New York, London ja Moskva andnud maailmale rohkem kunstilisi avastusi kui, ütleme, Narva, Jaanilinn, Tallinn või Tartu? Vaid ühel põhjusel – need olid ja on endiselt hiigelsuured keskused, kus toetatakse kunsti rahaliselt.
Teiselt poolt aga müüvad hea kunstniku teosed alati hästi. Meil on Nõukogude ajast jäänud arusaam, et kunstnik peab olema vaene, näljane ja kodutu, ning alles siis saab ta omale koha päikese all välja võidelda. Tegelikult on ajaloost teada palju rohkem rikkaid ja edukaid kunstnikke kui vaeseid. Rahapuuduse perioodil autorite looming tavaliselt kustus. Rembrandti tragöödiate ja murede periood on teoste arvu poolest kõige tagasihoidlikum.
Samuti tasub meeles pidada, et kunst, muusika, kultuur – kõik see on inimese eneseväljendus ning see, mis teeb ta ainulaadseks. Kunstniku nimi muutub sajanditega üha enam ainulaadseks, sest aeg ei saa inimese talenti väärtusetuks muuta.
Kuidas põimub sinu linnakunstniku elukutse kaasaegse kunstiga?
See on täielikult seotud kaasaegse kunstiga, sest olen tänapäeva kunstnik. Töötan struktuuriga, mis muutub iga minut. Just siin, linnas, peegeldab kunst tänapäeva reaalsust. Toon ühe näite: linnas suurenes lindude populatsioon. Pean muutma prügikonteinerite välimust, et need oleksid kaanega. Kui 30 aastat tagasi sellist probleemi ei olnud, siis nüüd on linde nii palju, et tuleb midagi ette võtta, et nad ei viiks prügi tänavate peale laiali. Seega mõjutab lindude arv linnas automaatselt ka kaasaegset disaini, linn näeb välja teistsugune. Selles minu töö seisnebki. Olen visuaalse ruumi kujundamise keskpunktis, kuid praegusel hetkel on suurem vajadus praktilisuse kui esteetika järele. Kuulan ja täidan tänapäeva inimese tellimust. Kui täidaksin 17. sajandi linlase tellimust, oleks Narvas vajadus püstitada Raekoja platsile võllas, sest inimestel oli ebamugav käia vanade sildade kaudu kindluses, kus toimusid kõik avalikud nuhtlused. Kusjuures käsus oli kirjas, et see samm peab lähendama Narvat teiste Euroopa riikide standarditele ning suurendama elanike mugavust. Kõik on samamoodi nagu praegugi ...
Lõpetuseks ütle palun oma inspireerivad sõnad loomingulistele inimestele, kes seda artiklit loevad.
On asju, mida ei saa õpetada. Ei saa õpetada armastama, hingama, samamoodi ei saa keelata inimesel olla kunstnik. Ta leiab igal juhul võimaluse luua või joonistab suitsukonide ja apelsinikoortega nagu kuulus Anatoli Zverev. Sest tõeline talent ei saa raisku minna. Seda märgatakse.