Kunst
Luule: Eva Lennuk

11.VII

ühel neljaseinavahelisel kolmapäeval 
komistan sinule otsa ekraanis. 
sina, parasjagu õnnest rääkimas, 
silmis tüdimus, 
oled pideva võidureisi järjekordses kraavis. 
  
Sind ei tunne enam äragi, 
ainult tuttava tuhmunud virsiku värvi seina taust annab üles, 
Sealsamas, 
Vasaku Kalda kodus, 
kus kunagi hoidsin sind süles 
  
Sametine veerand-siiras naeratus suul pole sajandik-kildki sellest imest, 
millesse kunagi nii põhjatult olin armunud 
Su hinge peeglis on vaevu elu tunda 
Sõnad huultelt, mis küll värvitud, kuid päästmatult tuhmid 
kui ma ainult teaks, et miski kunagi lokkis säraga laineid 
võib nii julmalt ja lõplikult ära murda. 
  
Ma püüdsin su hetkel, mis kullast ja õitsev 
Seda haprust tagasi enam ei saa 
Liblikast saanud nüüd tundmatu keski 
Mu hingel on rahu, 
ei igatse ma. 
 

9.VI

Isegi siis kui elu tundub olevat täielik häppening 
Hinga Chopini C#-moll noktürni rütmis 
Igas proovis ole lihtsalt natuke rohkem 
Et valgus, mis helgiheitjast erksam 
ka sus endas lõpuks ometi süttiks 
  
Kuule südame veerandnoote, 
vaatamata kohutavale linnamürale 
Eriti veel siis, kui su enda eksistents-teatri saal on inimtühi 
Usalda laineid, mis merest ja muusikast 
Päeva lõpus unista, 
meeled vaikusega puhtaks pühi. 
 

16.X

Uni on ammu märgistatud ja 
silmapilgud on ettetellitult laos 
Me kuivanud okstena murdume  
Ja armunult hoiame end turva jahtides vaos 
  
Põgenedes teadaolevast - pääseme  
Lausumata mõtete hunnikud - mähime tuhka 
Rutiinist väljapääsu nimel müüks hingegi maha 
Ega mõistaks end sulanult tundmatuisse silmadesse hukka 
  
Ja kõik tundub olevat korras, normaalne 
Kaugem ja kõrgem vaid see maine ja ahne ilm 
Kus nullid asendamas pulssi, 
ja pilvelõhkujate biojäätmeist elanikud on lähitulevikus lahkumist tähistav pimm   
Hinnang kui eesmärk ja iha, 
Kui edukaks olemise erksaim märk 
Seni oleme vaid lünklike teadmiste pritsmed,  
Mitte rohkemat, kui põhjus, 
miks maapind on vajatult märg. 
 
 
© Marija Bolšakova

8.XII

Du wirst dich nicht in meinen Gedanken auflösen,
wirst ein Pastellton im Bett mit deiner Geliebten,
die wie ein Tauwetter endlich gekommen ist.
 
Du wirst wie Farbe auf der Sonnenseite des Hauses verblassen
Lass es gehen,
wenn nur vom Licht auch dein Frühling schneller kommt.
 
Wir erziehen Kinder und Menschen auf, um sie einmal gehen lassen.
Denn nur so sie sich an uns erinnern
wenn sie den Lebenskern wieder verlieren.
 
Werden sich an Worte, Philosophien, Witze, Fragen erinnern
Lächeln von den Entdeckungen, die wir zusammen gemacht haben?
Der Lehrling wird Meister und er wird weg sein.
Aber die Lehre wird stets da sein– im Bewusstsein des Wissens.
 
Sie wird den vom Schüler eingeschlagenen Weg zeigen und akzeptieren.