Kunst
Punk pildis ehk kuidas minust sai fotograaf
Igal inimesel on mingisugune tugivõrgustik: mõnedel on see suur sõbragrupp, mõnel kolleegid või koolipere. Teised aga leiavad kuuluvuse eri subkultuuridest, skeenedest. Mina leidsin enda tee skeeneni pärast koroonakarantiini - ajal, mil paljud olid üksi kodus olles ennast ära kaotanud.
Põhikooli ja karantiini lõpp langesid minu jaoks kokku ja ma tundsin, et olin maailmas täiesti kadunud. Uude kooli astumise eel oli aeg, mil mul puudus reaalne kuuluvustunne.
Mõni tuttavate tuttava tuttav reklaamis sotsiaalmeedias kohaliku noortebändi Keskkool live’i Nunne Õllekojas ja ma otsustasin, et midagi paremat pole teha, eks ma siis lähen. Naljakal kombel tegelikult ma ei jõudnudki sinna live’ile, ma jõudsin kohale vaid viimase laulu ajaks. Sellest saati on noorte punkskeene saanud mulle väga kalliks. Olin alati olnud suur muusikahuviline ja kaldusin juba suhteliselt noorelt 2000-ndatel populaarse emo ja alternatiivroki suunda. Hüpe edasi pungini oli tegelikult protsess, mis algas juba enne skeenega kokku puutumist.
Mida rohkem aega ma live’idel ja üritustel veetsin, seda rohkem ma tundsin, nagu ma peaks ise muusikamaastikule ka midagi tagasi andma. Kuna ma pille mängin kehvasti, hakkasin aeg-ajalt pileteid müüma ja pakkusin ennast vabatahtlikuks igale poole, kuhu pähe tuli. Samal ajal olin ma just soetanud endale oma esimese fotokaamera, sest ma olen pikalt teadnud, et soovin edasi õppida meediat ja kultuuri. Oli aeg hakata portfooliot koostama. Esimene live’i pildistamine oli puhtalt juhus, mul oli kaamera lihtsalt kaasas ja tundus ainult loomulik paar pilti ka teha.
Sellest saati olen olnud selline juhuslikult käepärast inimene, kes tasuta üritustest pilte teeb. Üldiselt on minu tasuks tasuta pilet või jook baarist. Selline korraldus sobib mulle, sest ma ei tahaks raha nõuda oma töö eest enne, kui ma ise tunnen, et need pildid seda väärivad. Praegu tegutsen väga korrapäratult, mõnikord ilmun kontserdile - nii kaua, kui jaksu on, teen pilte - ja nii see kordub.
Eesti skeene on haruldaste omadustega. Välismaalased tihti kurdavad, et sotsiaalmeedia platvormid, nagu TikTok, on täiesti üle võtnud kõiksugu kohaliku muusikamaastiku. Mingil moel on Eesti punkskeene sellest pääsenud, küll aga mitte täielikult. Paljud on siiski sellist sorti muusikat avastanud võimsate algoritmide järjepidevate soovituste kaudu, kuid ka sellisel inimesel on lootust avastada midagi enamat, kui fashion punk ja edge.
Kui peaks kirjeldama punkskeenet kolme sõnaga, oleks see nagu Skoone laulus öeldu — süüa, seksi ja suhelda. Tegelikult on vaatamata sellele, et pealtnäha on punkmuusika kogukond õrritav, on see täis andekaid, soojasid ja lahkeid inimesi. Soovitan kõigil heita pilk peale kohalikele live’idele ja üritustele, sest kunagi ei või teada, mida sa sealt leida võid.
Mõni tuttavate tuttava tuttav reklaamis sotsiaalmeedias kohaliku noortebändi Keskkool live’i Nunne Õllekojas ja ma otsustasin, et midagi paremat pole teha, eks ma siis lähen. Naljakal kombel tegelikult ma ei jõudnudki sinna live’ile, ma jõudsin kohale vaid viimase laulu ajaks. Sellest saati on noorte punkskeene saanud mulle väga kalliks. Olin alati olnud suur muusikahuviline ja kaldusin juba suhteliselt noorelt 2000-ndatel populaarse emo ja alternatiivroki suunda. Hüpe edasi pungini oli tegelikult protsess, mis algas juba enne skeenega kokku puutumist.
-
Dreamkrusher -
Kalli Talonpoika -
CC -
Keskkool -
Vaade publikule
Mida rohkem aega ma live’idel ja üritustel veetsin, seda rohkem ma tundsin, nagu ma peaks ise muusikamaastikule ka midagi tagasi andma. Kuna ma pille mängin kehvasti, hakkasin aeg-ajalt pileteid müüma ja pakkusin ennast vabatahtlikuks igale poole, kuhu pähe tuli. Samal ajal olin ma just soetanud endale oma esimese fotokaamera, sest ma olen pikalt teadnud, et soovin edasi õppida meediat ja kultuuri. Oli aeg hakata portfooliot koostama. Esimene live’i pildistamine oli puhtalt juhus, mul oli kaamera lihtsalt kaasas ja tundus ainult loomulik paar pilti ka teha.
Sellest saati olen olnud selline juhuslikult käepärast inimene, kes tasuta üritustest pilte teeb. Üldiselt on minu tasuks tasuta pilet või jook baarist. Selline korraldus sobib mulle, sest ma ei tahaks raha nõuda oma töö eest enne, kui ma ise tunnen, et need pildid seda väärivad. Praegu tegutsen väga korrapäratult, mõnikord ilmun kontserdile - nii kaua, kui jaksu on, teen pilte - ja nii see kordub.
Eesti skeene on haruldaste omadustega. Välismaalased tihti kurdavad, et sotsiaalmeedia platvormid, nagu TikTok, on täiesti üle võtnud kõiksugu kohaliku muusikamaastiku. Mingil moel on Eesti punkskeene sellest pääsenud, küll aga mitte täielikult. Paljud on siiski sellist sorti muusikat avastanud võimsate algoritmide järjepidevate soovituste kaudu, kuid ka sellisel inimesel on lootust avastada midagi enamat, kui fashion punk ja edge.
Kui peaks kirjeldama punkskeenet kolme sõnaga, oleks see nagu Skoone laulus öeldu — süüa, seksi ja suhelda. Tegelikult on vaatamata sellele, et pealtnäha on punkmuusika kogukond õrritav, on see täis andekaid, soojasid ja lahkeid inimesi. Soovitan kõigil heita pilk peale kohalikele live’idele ja üritustele, sest kunagi ei või teada, mida sa sealt leida võid.