Kunst
Pidudekorraldaja Roman Demtšenko: „Teha ei taha, aga tegemata jätta ei saa.“
Pärast piirangute leevendamist hakkas muusikatööstus taas ellu ärkama. Selle üle rõõmustavad kindlasti kõik need, kes tunnevad puudust kultuuritegevustest. Sõda Ukrainas aga tegi inimesed uuesti murelikuks, nende meeleolu muutus. Mis on selle tagajärg? Oli lootus, et klubisid ja baare hakatakse nüüd aktiivselt külastama, mitte aga vastupidi. Otsustasime rääkida sellest üritustekorraldaja, Sveta baari kaasomaniku ning muusikaagentuuri Damn Loud asutaja Roman Demtšenkoga.
Räägi palun endast ja oma tööst.
„Minu nimi on Roma, olen 29-aastane ning töötan muusikatööstuses. Toon Eestisse rahvusvahelisi artiste. Muuhulgas olen töötanud suurte festivalide, nagu Tallinn Music Week ja Station Narva, programmijuhina, olen ka Sveta baari kaasomanik.“
Kuidas tekkis selline armastus muusika vastu?
„Kõik algas siis, kui olin 13-aastane. Käisin oma esimesel kontserdil ning see meeldis mulle väga: seal oli täiesti hullumeelne energia. Armusin sellesse protsessi täielikult ning hakkasin kontsertidel käima. Ühel hetkel sain aru, et tahan trumme mängida, ning hakkasin muusikatunde võtma. Hakkasin ka bändis mängima ning koos bändiga kohalikes klubides ja baarides kontserte andma. Seejärel käisime väikestel tuuridel Balti- ja Põhjamaades. Tegelikult ei olnud mul tol hetkel suurt eesmärki sellega oma elu siduda.
Minu muusikakarjääri esimestel aastatel, kui alles algas minu areng, mängis erakordselt suurt rolli võrgustiku loomine, sest sellel alal kohtud pidevalt inimestega, kes tegelevad sarnaste projektidega, ning kõik nad vajavad kontakte ja abi Eestis. Tekkis tuttavate kogukond, kellega koos hakkasime tegema kontserte Baltimaades ja Euroopas. Kui olin 23-aastane, kirjutas mulle suure bändi agent ja küsis: „Hei, Roma, tahad teha ühte kontserti Tallinnas?“ Kuigi mul polnud mingisugustki ettekujutlust, kuidas teha nii suuri üritusi, nõustusin ning asusin tööle.“
Kuidas loodi Damn Loud?
„Kõik algas ühest teisest agentuurist nimega Urban Culture Entertainment, millega hakkasin koostööd tegema siis, kui mulle pakuti korraldada suurt kontserti Tallinnas. Hakkasime seda agentuuri arendama ning töötasime koos kolm aastat, siis aga läksid meie teed lahku. Selle tagajärjel tekkis 2016. aastal Damn Loud. Kõik juhtus küllaltki spontaanselt, sest olime päris pikka aega juba selles kõiges sees olnud ning teadsime, kuidas see töötab. Meie tiimis on neli inimest, kellega hakkasime kutsuma oma lemmikuid bände ning korraldama suuri kontserte.“
Mis on artistidega töötamisel kõige raskem?
„Raskusi on küllaltki palju, suurem osa saab tehtud puhtast entusiasmist ja armastusest muusika vastu. Kõige levinum ja olulisem probleem on artistide transport, sest elame väikeses riigis. Siia on päris raske tulla, seetõttu langeb tavaliselt kohe ära transport oma kaubiku või minibussiga. Enamasti toome siia muusikuid ikkagi lennukiga, see on aga meie jaoks kallim ning artistidele ebamugav lahendus. Raske on suurte turgudega konkureerida, näiteks Saksamaa ja Prantsusmaaga, kuhu saabuv artist tahab esmajärjekorras näha riiki ennast. Proovime motiveerida inimesi just siia tulema. Kui jätamegi kõrvale demograafilised näitajad – Berliinis elavad miljonid inimesed, Tallinnas aga ainult ligi nelisada tuhat – siis ikkagi käib meil kontsertidel kaks korda vähem inimesi. Suurt mõju avaldab Eesti maksusüsteem ning suurte linnadega on rahaliselt väga raske konkureerida.“
Mis sa arvad, kas viimase aja sündmused maailmas on kultuurivaldkonda oluliselt mõjutanud?
„Muidugi on väga oluliselt mõjutanud. See sõltub ka inimtüübist. Meil olid kontserdid kohe pärast sõja algust ning oli näha, et inimestel on väga imelik käia baarides ja klubides ning lõbutseda, unustades sealjuures, mis toimub praegu Ukrainas. Oli väga imelik korraldada selliseid üritusi – need oleksid justkui täiesti kohatud ja inetud nende suhtes, kes kannatavad. Teiselt poolt aga ei saanud me neid korraldamata jätta, sest kulud olid juba tehtud ja artistide piletid ostetud. Tekkis selline totter olukord, et teha ei taha, aga tegemata jätta ei saa. Jätkame kontsertide korraldamist ka praegu, kui sõda on kestnud juba mitu kuud. Olen märganud, et inimestel on nüüd kergem kontsertidel käia, nad on hakanud hindama baaris või klubis veedetud aega. Arvan, et see võimaldab end vähemalt üheks õhtuks unustada. Sõjaeelse elu juurde tagasi tulla, end reaalsusest välja lülitada, lihtsalt kuulata muusikat ja toibuda. Väga suur mõju on ka pandeemial: inimesed on kodus istunud eelmise aasta septembrist ehk rohkem kui pool aastat. Nüüd on võimalik piiranguteta kontsertidel käia – ka see lisab neile väärtust.“
Kuidas sai sinust Tallinn Music Week ja Station Narva tiimiliige?
„2018. aastal, kui lahkus festivali eelmine programmijuht, pöörduti minu poole ning pakuti see roll enda peale võtta. Ma ei saa öelda, et oleksin kuidagi selles suunas liikunud – kõik juhtus juhuslikult ja loomulikult. Tallinn Music Week ja Station Narva on ühed suurimad festivalid Eestis, paigutaksin need isegi festivalide maailmaareenile, sest meil on alati palju külalisi ka teistest riikidest. Praegu ei kuulu ma põhitiimi, sest mul pole lihtsalt piisavalt aega ega jaksu, aga nõustan neid heameelega, kui see on vajalik.“
Milliseid soovitusi saad anda noortele, kes tahavad siduda oma elu kultuurivaldkonnaga? Milliseid samme on selleks vaja astuda?
„Kõigepealt tuleb aru saada, milline muusika sulle meeldib. Korraldada üritusi kõigile ja samal ajal mitte kellelegi – see on kõige ebameeldivam. Tuleb õppida laveerima oma isikliku maitse ja trendide vahel. Kõige olulisem on mitte hulluks minna ning olla võimalikult tihedas kontaktis reaalsusega. Veel üks oluline aspekt on mitte oodata midagi suurt, vaid alustada väikestest sammudest ning luua suhteid, ehitades üles oma mainet ning saades kogemust. Selles valdkonnas tuleb leppida sellega, et põled aeg-ajalt läbi. Kultuurivaldkonna töökulg on nagu lõputu kõverjoon. Mõnikord võib sul olla tööd kuhjaga, vahel aga pole tööd peaaegu üldse – see viib väga sageli läbipõlemiseni ning on oluline õigel hetkel prioriteedid paika panna.“
„Minu nimi on Roma, olen 29-aastane ning töötan muusikatööstuses. Toon Eestisse rahvusvahelisi artiste. Muuhulgas olen töötanud suurte festivalide, nagu Tallinn Music Week ja Station Narva, programmijuhina, olen ka Sveta baari kaasomanik.“
Kuidas tekkis selline armastus muusika vastu?
„Kõik algas siis, kui olin 13-aastane. Käisin oma esimesel kontserdil ning see meeldis mulle väga: seal oli täiesti hullumeelne energia. Armusin sellesse protsessi täielikult ning hakkasin kontsertidel käima. Ühel hetkel sain aru, et tahan trumme mängida, ning hakkasin muusikatunde võtma. Hakkasin ka bändis mängima ning koos bändiga kohalikes klubides ja baarides kontserte andma. Seejärel käisime väikestel tuuridel Balti- ja Põhjamaades. Tegelikult ei olnud mul tol hetkel suurt eesmärki sellega oma elu siduda.
Minu muusikakarjääri esimestel aastatel, kui alles algas minu areng, mängis erakordselt suurt rolli võrgustiku loomine, sest sellel alal kohtud pidevalt inimestega, kes tegelevad sarnaste projektidega, ning kõik nad vajavad kontakte ja abi Eestis. Tekkis tuttavate kogukond, kellega koos hakkasime tegema kontserte Baltimaades ja Euroopas. Kui olin 23-aastane, kirjutas mulle suure bändi agent ja küsis: „Hei, Roma, tahad teha ühte kontserti Tallinnas?“ Kuigi mul polnud mingisugustki ettekujutlust, kuidas teha nii suuri üritusi, nõustusin ning asusin tööle.“
Kuidas loodi Damn Loud?
„Kõik algas ühest teisest agentuurist nimega Urban Culture Entertainment, millega hakkasin koostööd tegema siis, kui mulle pakuti korraldada suurt kontserti Tallinnas. Hakkasime seda agentuuri arendama ning töötasime koos kolm aastat, siis aga läksid meie teed lahku. Selle tagajärjel tekkis 2016. aastal Damn Loud. Kõik juhtus küllaltki spontaanselt, sest olime päris pikka aega juba selles kõiges sees olnud ning teadsime, kuidas see töötab. Meie tiimis on neli inimest, kellega hakkasime kutsuma oma lemmikuid bände ning korraldama suuri kontserte.“
Mis on artistidega töötamisel kõige raskem?
„Raskusi on küllaltki palju, suurem osa saab tehtud puhtast entusiasmist ja armastusest muusika vastu. Kõige levinum ja olulisem probleem on artistide transport, sest elame väikeses riigis. Siia on päris raske tulla, seetõttu langeb tavaliselt kohe ära transport oma kaubiku või minibussiga. Enamasti toome siia muusikuid ikkagi lennukiga, see on aga meie jaoks kallim ning artistidele ebamugav lahendus. Raske on suurte turgudega konkureerida, näiteks Saksamaa ja Prantsusmaaga, kuhu saabuv artist tahab esmajärjekorras näha riiki ennast. Proovime motiveerida inimesi just siia tulema. Kui jätamegi kõrvale demograafilised näitajad – Berliinis elavad miljonid inimesed, Tallinnas aga ainult ligi nelisada tuhat – siis ikkagi käib meil kontsertidel kaks korda vähem inimesi. Suurt mõju avaldab Eesti maksusüsteem ning suurte linnadega on rahaliselt väga raske konkureerida.“
Mis sa arvad, kas viimase aja sündmused maailmas on kultuurivaldkonda oluliselt mõjutanud?
„Muidugi on väga oluliselt mõjutanud. See sõltub ka inimtüübist. Meil olid kontserdid kohe pärast sõja algust ning oli näha, et inimestel on väga imelik käia baarides ja klubides ning lõbutseda, unustades sealjuures, mis toimub praegu Ukrainas. Oli väga imelik korraldada selliseid üritusi – need oleksid justkui täiesti kohatud ja inetud nende suhtes, kes kannatavad. Teiselt poolt aga ei saanud me neid korraldamata jätta, sest kulud olid juba tehtud ja artistide piletid ostetud. Tekkis selline totter olukord, et teha ei taha, aga tegemata jätta ei saa. Jätkame kontsertide korraldamist ka praegu, kui sõda on kestnud juba mitu kuud. Olen märganud, et inimestel on nüüd kergem kontsertidel käia, nad on hakanud hindama baaris või klubis veedetud aega. Arvan, et see võimaldab end vähemalt üheks õhtuks unustada. Sõjaeelse elu juurde tagasi tulla, end reaalsusest välja lülitada, lihtsalt kuulata muusikat ja toibuda. Väga suur mõju on ka pandeemial: inimesed on kodus istunud eelmise aasta septembrist ehk rohkem kui pool aastat. Nüüd on võimalik piiranguteta kontsertidel käia – ka see lisab neile väärtust.“
Kuidas sai sinust Tallinn Music Week ja Station Narva tiimiliige?
„2018. aastal, kui lahkus festivali eelmine programmijuht, pöörduti minu poole ning pakuti see roll enda peale võtta. Ma ei saa öelda, et oleksin kuidagi selles suunas liikunud – kõik juhtus juhuslikult ja loomulikult. Tallinn Music Week ja Station Narva on ühed suurimad festivalid Eestis, paigutaksin need isegi festivalide maailmaareenile, sest meil on alati palju külalisi ka teistest riikidest. Praegu ei kuulu ma põhitiimi, sest mul pole lihtsalt piisavalt aega ega jaksu, aga nõustan neid heameelega, kui see on vajalik.“
Milliseid soovitusi saad anda noortele, kes tahavad siduda oma elu kultuurivaldkonnaga? Milliseid samme on selleks vaja astuda?
„Kõigepealt tuleb aru saada, milline muusika sulle meeldib. Korraldada üritusi kõigile ja samal ajal mitte kellelegi – see on kõige ebameeldivam. Tuleb õppida laveerima oma isikliku maitse ja trendide vahel. Kõige olulisem on mitte hulluks minna ning olla võimalikult tihedas kontaktis reaalsusega. Veel üks oluline aspekt on mitte oodata midagi suurt, vaid alustada väikestest sammudest ning luua suhteid, ehitades üles oma mainet ning saades kogemust. Selles valdkonnas tuleb leppida sellega, et põled aeg-ajalt läbi. Kultuurivaldkonna töökulg on nagu lõputu kõverjoon. Mõnikord võib sul olla tööd kuhjaga, vahel aga pole tööd peaaegu üldse – see viib väga sageli läbipõlemiseni ning on oluline õigel hetkel prioriteedid paika panna.“