Kunst
Mõtteid kaasaegsest kunstist
Kunsti teemal on alati huvitav mõtiskleda. Selles intervjuus räägib Mihhail Komaško, millised kunstivoolud olid omased erinevatele ajastutele ning mida on vaja teha, et saada kunstist naudingut.
Mihhail Komaško on Raadio 4 Narva stuudio ajakirjanik ning tele- ja raadiojuht. Ta on lõpetanud Peterburi Riikliku Kino ja Televisiooni Instituudi, kus ta sai filmistsenaristi diplomi ning lõpetas ka kunstiteaduse aspirantuuri.
Millised tööd on omased kaasaegsele kunstnikule/artistile?
Kaasaegne kunstnik võib teha absoluutselt kõike. Ta võib olla režissöör, videograaf, maalikunstnik, skulptor – kes iganes veel. Tänu ostsillatsioonile on kõik võimalik. Samas on alati võimalik välja tuua ajastu peamine kunstivorm. Kui 19. sajandil olid romaanid, mis ilmusid mõne aja tagant lühemate peatükkidena, siis nüüd on telesarjad. 20. sajandi peamine vorm oli kahtlemata filmikunst, mis oli kõige massilisem ja kõige olulisem, kõige aktuaalsem kunstivorm. 21. sajandi esimese kahe kümnendi peamine vorm on minu arvates just telesari. Sarjades saavad kokku kõik kunstiinimesed (suured režissöörid, filmioperaatorid, näitlejad, kes selle mateeriaga töötavad). Lisaks on see sünkreetiline kunst, mis ühendab nii maalikunsti (dekoratsioonid, kostüümid, kaadripaigutus, kompositsioonid, värvid), kirjandust (stsenaariumi kirjutamine, dialoogide ülesehitus, kontseptsiooni väljatöötamine) kui ka muusikat. Ühelt poolt on telesari tõeline kunst, teiselt poolt on see kunst, mida tehakse massidele ja müügiks ning mille suhtes on vaataja vastuvõtlik. See ei ole kontseptuaalne töö, mida näevad ja hindavad vähesed, kuid samas ei ole see ka miski odav, mis on tehtud vaid publiku lõbustamiseks. Muidugi võib öelda, et noorte jaoks on peamine lühivideote formaat (TikTok, Reels), aga mina ei näe seal hetkel midagi uut: kasutatakse muusikat, mille on kirjutanud varem keegi teine, samuti narratiive ja tekste, mille on loonud keegi teine ja mis on ammu olemas.
Kes on Eesti kaasaegse kunsti nägu?
Ma ei nimeta nimesid mitmel põhjusel: mind ei tõmba miski üldine, mulle ei meeldi isikustamine ning ei meeldi ka üksikjuhtumid. Kas metamodernismi raames saab üldse rääkida mõnest rahvusliku või globaalse kunsti näost? Kuidas sellele läheneda? Võrdleme kunstnike maalide hindu ning neid hindu, mille eest need maalid viimase aasta oksjonitel maha müüdi, võtame sealt esimesed kolm kõige kallimat kunstnikku ja ütleme: „Need siin on kaasaegse kunsti nägu“? Teeme galeriide pingerea, kus neid on eksponeeritud, ning ütleme: see on top-kolm. Või nimetame kolm kunstnikku oma maitse järgi? Seetõttu pakun, et inimesed koostaksid ise selle topi, oma nägemuse järgi ilma end ühe riigiga piiramata. Kui rääkida kohtadest Eestis, kus saab oma kaasaegse kunstiprotsessi nägemise oskust arendada, siis mina soovitan külastada Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Viinistu Kunstimuuseumi, Uue Kunsti Muuseumi, Draakoni Galeriid, Vabaduse Galeriid, Voronja Galeriid, Narva Kunstiresidentuuri ja Narva kunstigaleriid.
Kas on kindlasti vaja teada kunstiajalugu või piisab ka näituste brošüüride lugemisest, et mõista kaasaegset kunsti ja konkreetse töö ideed?
Brošüür vaid aitab mõista seda, mis on näitusel konkreetsel perioodil eksponeeritud, kuid see võib ka vaatajat segadusse ajada. Kunsti tajumisel ja mõistmisel on palju tasemeid – ei ole nii, et sa kas mõistad või ei mõista. Üks hea kunsti tunnuseid on see, et see töötab mitmel tasemel. Naiivsel tasemel võib vaataja hämmastuda ja tunda midagi emotsioonide tasemel. Mida rohkem on vaatajal teadmisi ja vaatajakogemust, seda rohkem interteksti ja viiteid ta mõistab, tal on võrdlemise oskus. Igal tasemel võib saada naudingut. See, mis on tõepoolest kunsti mõistmiseks vajalik, on avatud teadvus. Kunst ei sünni lõuendil, kunst sünnib vaataja silmades. Et saada kunstist tulemust, tuleb esmalt endal emotsionaalselt ja intellektuaalselt töötada. Kunst on kunstniku ja vaataja kaaslooming, see sünnib nende kahe teadvuse kokkupuutel.
Kas tehnika ja töö teostuskvaliteet on olulised, kui kaasaegse kunsti kontekstis on esikohal just idee?
Ma ei ütleks, et meisterlikkus ja kvaliteet ei ole olulised, sest pea kõik kunstnikud, kes kaugenesid realismist (impressionistid, postimpressionistid ja teised) maalisid akadeemiliselt hästi, neil oli lihtsalt igav. Meie ajal levib müüt, et kaasaegsed kunstnikud ei oska joonistada, kuid see ei ole alati nii. On vähetõenäoline, et ilma igasuguse ettevalmistuse, kogemuse ja meisterlikkuseta kunstnik sulandub kunstiprotsessi. Ei ole võimalik lihtsalt kontseptuaalselt kunsti luua. Alati on vaja meisterlikkust, visadust ja töökust, et oma töö kontseptsiooni õigesti jutustada ja näidata. Ebaõiglaselt tunnustamata kunstnikke praktiliselt ei olegi.
Keda võib teie arvates kunstnikuks pidada?
Praegusel tolerantsuse, pluralismi ja mitmekesisuse ajastul võib igaüks end kunstnikuks või kelleks iganes nimetada, kuid kas ta ka päriselt seda on? Kunstiturg, kunstikaupmehed, galeristid ja teised kunstnikud otsustavad, kas oled kunstnik või mitte. Juba postmodernismi ajast kasutatakse üht meetodit kunsti eraldamiseks pseudokunstist. See ei ole filosoofiline, vaid materiaalne, ning koosneb kolmest punktist. Esimene punkt: kõik, mis näeb välja nagu kunst, on kunst. Teine punkt: kõik, mis asub kohas, kus on tavaliselt kunstiobjektid, on kunst. Kolmas punkt: kõik, mida müüakse ja ostetakse kunstina, on kunst. Kui need kolm punkti on täidetud, siis teie ees on kunst ning selle autor on kunstnik.
Millal tundsite viimati katarsist mõnest nähtud tööst või kas olete seda üldse kunagi tundnud?
Jah, olen küll, pean ennast tundlikuks inimeseks. Ma ei ütleks, et oleksin tundnud mõnest tööst tervet emotsioonide tormi sõna „katarsis“ antiikses mõistes, nagu see oli Vana-Kreekas, kus pärast nähtud draamat inimene puhkes suure häälega nutma ning kogu tema elu pöördus pea peale. Minu jaoks on katarsis hingepuhastus, selline sisemine emotsionaalne keemine, mille järel jääb sisse meeldiv tunne. Oletame, et eile vaatasin Pixari filmi „Luca“, kogesin minikatarsist, mulle meenus suvi, mille veetsin 12-aastasena Narva-Jõesuus, kuid arvestades, et Pixar teeb tavaliselt šedöövreid, oli see töö siiski keskmine. Lisaks juhtus nii, et eile lõpetasin ka Fredrik Backmani raamatu „Mees nimega Ove“, mida pean ise ausalt öeldes halvaks kirjanduseks, mis on võrreldav blogiplatvormide või Facebooki kirjutistega. Aga mulle meeldis, päris mõnus raamatuke. Hiljuti nähtud filmidest meeldis mulle tohutult Chloé Zhao Oscari programmi film „Nomaadimaa“. Seega ei tekita katarsist vaid suured ja tõsised teosed. Samas mulle tundub, et kõik on natuke väsinud suurtest katarsistest, praegu tarbime pidevalt kunsti erinevaid liike ja tasemeid. Seetõttu võib vabalt tunda kergeid, mitte nii keerulisi ja isegi mitte positiivseid emotsioone. Lisaks peab vaataja ise tegema oma osa „kaasloomingu“ tööst, et tugevat katarsist tunda.
Kaasaegne kunst – milline see on? Kas see pärineb modernismist või on selle täielik vastand?
Kas kaasaegne kunst pärineb modernismist? Kui „pärineb“ tähendab, et seal on selle juured, siis küll. Kaasaegse kunsti juured on kõikides kunstiprotsessides ja -suundades, mis eksisteerisid varem, mistõttu pärineb kaasaegne kunst nii klassitsismist, barokist, antiigist, renessansist kui ka modernismist. Kas kaasaegne kunst on modernne? Ei. Elame metamodernismi või postpostmodernismi ajastul – täpse nimetuse annavad kunstiteadlased ja kultuuriloolased tulevikus. Kaasaegne kunst – milline see on? Kultuuriloolased ja kunstiteadlased (ka mina kordan nende sõnu) toovad välja mitu aspekti, mis iseloomustab metamodernismi. Üks neist on ostsillatsioon. See termin pärineb füüsikast, kunstis aga mõistetakse selle all kõikide objektide võrdväärsust. Kaasaegses kunstis on kõik võrdsed. See tähendab, et kõik muusikud on muusikud, kõik kunstnikud on kunstnikud. See meenutab võistlust, kus igaühele antakse lihtsalt osalemise eest diplom ja karikas ning öeldakse, kui tubli ta on, ilma sealjuures pingeridu koostamata. Ostsillatsiooni eelised: tolerantsus, mõistmine, silmapiiri laiendamine, erinevate stiilide ühendamine ning kõige täielik aktsepteerimine. Ostsillatsiooni varjupool: ei ole võimalik välja tuua geeniusi ega autsaidereid; tolerantsuse tõttu kaob protest. Eelisena tooksin veel välja, et kui postmodernismis olid iroonia ja sarkasm, siis metamodernismist on need kadunud. Veel üks oluline aspekt, mida on vaja metamodernismi puhul mõista (see algas juba postmodernismis): kaovad piirid disaini ja kunsti vahel, tarbekunsti ja kõrgkunsti vahel. Segadust on nii kunstnike kui ka vaatajate seas. Disain on siiski seotud funktsioonide esteetikaga, kunsti eesmärk on aga maailma uurimine ja modelleerimine.Millised tööd on omased kaasaegsele kunstnikule/artistile?
Kaasaegne kunstnik võib teha absoluutselt kõike. Ta võib olla režissöör, videograaf, maalikunstnik, skulptor – kes iganes veel. Tänu ostsillatsioonile on kõik võimalik. Samas on alati võimalik välja tuua ajastu peamine kunstivorm. Kui 19. sajandil olid romaanid, mis ilmusid mõne aja tagant lühemate peatükkidena, siis nüüd on telesarjad. 20. sajandi peamine vorm oli kahtlemata filmikunst, mis oli kõige massilisem ja kõige olulisem, kõige aktuaalsem kunstivorm. 21. sajandi esimese kahe kümnendi peamine vorm on minu arvates just telesari. Sarjades saavad kokku kõik kunstiinimesed (suured režissöörid, filmioperaatorid, näitlejad, kes selle mateeriaga töötavad). Lisaks on see sünkreetiline kunst, mis ühendab nii maalikunsti (dekoratsioonid, kostüümid, kaadripaigutus, kompositsioonid, värvid), kirjandust (stsenaariumi kirjutamine, dialoogide ülesehitus, kontseptsiooni väljatöötamine) kui ka muusikat. Ühelt poolt on telesari tõeline kunst, teiselt poolt on see kunst, mida tehakse massidele ja müügiks ning mille suhtes on vaataja vastuvõtlik. See ei ole kontseptuaalne töö, mida näevad ja hindavad vähesed, kuid samas ei ole see ka miski odav, mis on tehtud vaid publiku lõbustamiseks. Muidugi võib öelda, et noorte jaoks on peamine lühivideote formaat (TikTok, Reels), aga mina ei näe seal hetkel midagi uut: kasutatakse muusikat, mille on kirjutanud varem keegi teine, samuti narratiive ja tekste, mille on loonud keegi teine ja mis on ammu olemas.
Kes on Eesti kaasaegse kunsti nägu?
Ma ei nimeta nimesid mitmel põhjusel: mind ei tõmba miski üldine, mulle ei meeldi isikustamine ning ei meeldi ka üksikjuhtumid. Kas metamodernismi raames saab üldse rääkida mõnest rahvusliku või globaalse kunsti näost? Kuidas sellele läheneda? Võrdleme kunstnike maalide hindu ning neid hindu, mille eest need maalid viimase aasta oksjonitel maha müüdi, võtame sealt esimesed kolm kõige kallimat kunstnikku ja ütleme: „Need siin on kaasaegse kunsti nägu“? Teeme galeriide pingerea, kus neid on eksponeeritud, ning ütleme: see on top-kolm. Või nimetame kolm kunstnikku oma maitse järgi? Seetõttu pakun, et inimesed koostaksid ise selle topi, oma nägemuse järgi ilma end ühe riigiga piiramata. Kui rääkida kohtadest Eestis, kus saab oma kaasaegse kunstiprotsessi nägemise oskust arendada, siis mina soovitan külastada Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Viinistu Kunstimuuseumi, Uue Kunsti Muuseumi, Draakoni Galeriid, Vabaduse Galeriid, Voronja Galeriid, Narva Kunstiresidentuuri ja Narva kunstigaleriid.
Kas on kindlasti vaja teada kunstiajalugu või piisab ka näituste brošüüride lugemisest, et mõista kaasaegset kunsti ja konkreetse töö ideed?
Brošüür vaid aitab mõista seda, mis on näitusel konkreetsel perioodil eksponeeritud, kuid see võib ka vaatajat segadusse ajada. Kunsti tajumisel ja mõistmisel on palju tasemeid – ei ole nii, et sa kas mõistad või ei mõista. Üks hea kunsti tunnuseid on see, et see töötab mitmel tasemel. Naiivsel tasemel võib vaataja hämmastuda ja tunda midagi emotsioonide tasemel. Mida rohkem on vaatajal teadmisi ja vaatajakogemust, seda rohkem interteksti ja viiteid ta mõistab, tal on võrdlemise oskus. Igal tasemel võib saada naudingut. See, mis on tõepoolest kunsti mõistmiseks vajalik, on avatud teadvus. Kunst ei sünni lõuendil, kunst sünnib vaataja silmades. Et saada kunstist tulemust, tuleb esmalt endal emotsionaalselt ja intellektuaalselt töötada. Kunst on kunstniku ja vaataja kaaslooming, see sünnib nende kahe teadvuse kokkupuutel.
Kas tehnika ja töö teostuskvaliteet on olulised, kui kaasaegse kunsti kontekstis on esikohal just idee?
Ma ei ütleks, et meisterlikkus ja kvaliteet ei ole olulised, sest pea kõik kunstnikud, kes kaugenesid realismist (impressionistid, postimpressionistid ja teised) maalisid akadeemiliselt hästi, neil oli lihtsalt igav. Meie ajal levib müüt, et kaasaegsed kunstnikud ei oska joonistada, kuid see ei ole alati nii. On vähetõenäoline, et ilma igasuguse ettevalmistuse, kogemuse ja meisterlikkuseta kunstnik sulandub kunstiprotsessi. Ei ole võimalik lihtsalt kontseptuaalselt kunsti luua. Alati on vaja meisterlikkust, visadust ja töökust, et oma töö kontseptsiooni õigesti jutustada ja näidata. Ebaõiglaselt tunnustamata kunstnikke praktiliselt ei olegi.
Keda võib teie arvates kunstnikuks pidada?
Praegusel tolerantsuse, pluralismi ja mitmekesisuse ajastul võib igaüks end kunstnikuks või kelleks iganes nimetada, kuid kas ta ka päriselt seda on? Kunstiturg, kunstikaupmehed, galeristid ja teised kunstnikud otsustavad, kas oled kunstnik või mitte. Juba postmodernismi ajast kasutatakse üht meetodit kunsti eraldamiseks pseudokunstist. See ei ole filosoofiline, vaid materiaalne, ning koosneb kolmest punktist. Esimene punkt: kõik, mis näeb välja nagu kunst, on kunst. Teine punkt: kõik, mis asub kohas, kus on tavaliselt kunstiobjektid, on kunst. Kolmas punkt: kõik, mida müüakse ja ostetakse kunstina, on kunst. Kui need kolm punkti on täidetud, siis teie ees on kunst ning selle autor on kunstnik.
Millal tundsite viimati katarsist mõnest nähtud tööst või kas olete seda üldse kunagi tundnud?
Jah, olen küll, pean ennast tundlikuks inimeseks. Ma ei ütleks, et oleksin tundnud mõnest tööst tervet emotsioonide tormi sõna „katarsis“ antiikses mõistes, nagu see oli Vana-Kreekas, kus pärast nähtud draamat inimene puhkes suure häälega nutma ning kogu tema elu pöördus pea peale. Minu jaoks on katarsis hingepuhastus, selline sisemine emotsionaalne keemine, mille järel jääb sisse meeldiv tunne. Oletame, et eile vaatasin Pixari filmi „Luca“, kogesin minikatarsist, mulle meenus suvi, mille veetsin 12-aastasena Narva-Jõesuus, kuid arvestades, et Pixar teeb tavaliselt šedöövreid, oli see töö siiski keskmine. Lisaks juhtus nii, et eile lõpetasin ka Fredrik Backmani raamatu „Mees nimega Ove“, mida pean ise ausalt öeldes halvaks kirjanduseks, mis on võrreldav blogiplatvormide või Facebooki kirjutistega. Aga mulle meeldis, päris mõnus raamatuke. Hiljuti nähtud filmidest meeldis mulle tohutult Chloé Zhao Oscari programmi film „Nomaadimaa“. Seega ei tekita katarsist vaid suured ja tõsised teosed. Samas mulle tundub, et kõik on natuke väsinud suurtest katarsistest, praegu tarbime pidevalt kunsti erinevaid liike ja tasemeid. Seetõttu võib vabalt tunda kergeid, mitte nii keerulisi ja isegi mitte positiivseid emotsioone. Lisaks peab vaataja ise tegema oma osa „kaasloomingu“ tööst, et tugevat katarsist tunda.