Kunst
The Boondocks: läheme järjest julgemaks
Ansambli The Boondocks album “Soup Can Pop Band” oli mitmete Eesti kriitikute hinnangul üks 2021. aasta parimaid LP-sid. Samovarile räägib Pärnu bänd albumi sünniloost ja debüütkontserdist Saksamaal.
Albumiga “Soup Can Pop Band” (2021) toimus teil väike suunamuutus. Kuidas plaat vastu võeti?
Karl: Paistab, et väga hästi. Kontsertidel on mul tegelikult alati uue muusikaga enesekindel tunne olnud, aga seekord saan seda öelda ka heade arvustuste kohta. Natukene nagu veider on, et keegi pole veel halba arvustust kirjutanud. Igatahes ma ikka loen ja kuulan palju, mida igasugused inimesed meie muusikast arvavad, ja seekord saab öelda (jälle), et parim album, mis siiani teinud oleme.
Villem: Ma arvan ka, et väga hästi ja justkui on toimunud meie kõlapinna laienemine, kuna tagasisidet ja just positiivset tuleb inimestelt, kelle kommentaaride osaks me varem pole saanud.. Teisalt tahaks lugeda mõnda kriitilisemat arvustust, sest need kipuvad olema need, mis meelde jäävad ning millest saab retrospektiivselt kinni haarata.
Romet: Üldiselt väga hästi. Olen ka inimestelt neid kommentaare kuulnud, kes eelistavad meie varasemat loomingut. Õnneks vanem muusika kuskile ära ei kao ja saavad seda ikka nautida.
Hendrik: Mu emale meeldib eelmine album rohkem, aga ütles, et oleme ikka väga tublid!
Mis ajendas teid post-pungilikku albumit kirjutama?
Karl: Muidugi meie bänd pärineb ka sellest samast maailmast, aga selle konkreetse albumi puhul tuli idee kuidagi mitme asja kokku langemisel. Ühest küljest mu paps on kunagine punkar, teisest küljest mu elukaaslane juhtis mind veidi sinna pungisuunda, kolmandast küljest oli meil kõigil tunne, et tahaks teha midagi, mis eristuks eelmisest albumist.
Villem: Ausalt öeldes oli sellest pehmemast indie rock'i helikeelest väsimus ja mulle isiklikult tundus samal rajal jätkamine nagu piirava faktorina.”
Romet: Ma mäletan veel, kuidas jaanuari alguses kokku saime ja kuulasime demosid, mis Karl oli uue albumi jaoks teinud. Tundus, nagu olime selles maailmas juba olnud ja mingit värskendust oli vaja. Too album läks seekord sahtlisse ja alustasime uut peatükki. Ühelt poolt on põnev publikut üllatada teist laadi muusikaga, aga teisalt annab uue maailma avastamine ka endale rohkem energiat juurde.
Tuure ja kontserte lükatakse praegu muudkui edasi. Mitu esitluskontserti plaadiga tegite ja kuidas tuuriga rahule jäite?
Karl: Meil oli selle tuuriga koguni 7 esinemist, mis on tegelikult pisikese Eesti ja globaalse pandeemia kohta päris hea tulemus. Kontserdid olid kõik ägedad, mu enda isiklik lemmik oli ootamatult äge elamus Genialistide Klubis, vist üks parimaid kontserte üldse mu elus.
Romet: Vaatamata pandeemiale saime teha kuskil 16 kontserti ja ainult 2 kontserti tuli tühistada. Mu enda lemmik on muidugi Pärnu Mai Kino kontsert, sest taolist produktsiooni pole me varem teinud. Ja et väikses Pärnus on võimalik korraldada üritus, kuhu tuleb kuskil 700 inimest kohale, on ikka väga võimas tunne. Siinkohal võlgneme suure tänu ka Andres Tölbile, kes meil seda kõike teostada aitas.
Muusikat teete inglise keeles. Kas nüüd on plaanis edasi ka välismaale tuuritama minna? Kui tihti olete seni saanud välismaal esineda?
Karl: Plaan on ju olnud alati. Eks see järgneva aasta-kahe jooksul selgub, kuidas võimalused on, ja kuidas meil endal läheb… Siiani oleme ikka aastas korra vähemalt kuskil käinud.
Romet: Plaanid on jah alati lennukad, aga praegu on vist kõigil keeruline neid teostada. Baltikumi tahaks ikkagi 2022. aasta jooksul läbi käia. Ida-poole minek on ka millegipärast alati väga intrigeeriv olnud.
Hendrik: 2021. aasta saavutuseks oli bändi debüütkontsert Saksamaal.
Kuidas sattusite Saksamaale esinema? Kuidas saksa publik teid vastu võttis?
Romet: Kusjuures see oli meile kõigile väga suureks üllatuseks, et Saksamaal võiks meie vastu huvi olla. Ühel päeval tuli lihtsalt meili peale kutse ja pikka mõtlemist ei olnud. Uurisime ka neilt, et kuidas nad siis meid leidsid ja tuli välja, et Pia Fraus oli meid soovitanud. Kontsert läks väga hästi eriti arvestades seda, mis seiklus meil eelneva päeva jooksul oli olnud. Olime just andnud Tartus kontserdi ja sõitsime otse lennujaama. Täiesti magamata ja väsinuna jõudsime Berliini ja avastasime, et meie pillid on kõik kadunud. Lennujaamas ei osanud meid ka keegi aidata ja väike meeleheide hakkas tekkima, et kuidas me siis täna õhtul kontserdi anname, kui pille pole ja festivalile on veel ca 600 km sõita. Otsustasime lihtsalt kohale sõita ja õnneks saime siis korraldajatelt kohalike bändide kontaktid ja käisime mööda festivali ringi ning laenasime endale tehnikat kokku. Igatahes väga meeldejääv reis.
Mis järgmiseks? Kas on oodata järjekordset kannapööret?
Karl: Misiganes meie järgmine loominguline etapp olema saab, üritame teha igatahes selle veel julgemalt kui senised sammud.
Romet: Eks meil üht-teist on veel avaldada, ehk näeb midagi uut juba õige pea. Liiga palju ei taha veel ära öelda, aga järgmise etapi peale oleme juba mõelnud ja kindlasti saab see olema taaskord publikut üllatav teos.
Villem: Proovime ka bändi sisest dünaamikat muuta, millest võiks sündida ainult positiivseid üllatusi ja edasiminekuid.
The Boondocks
Kes nad on?
Villem Sarapuu – kitarr/vokaal
Romet Mägar – kitarr
Hendrik Tamberg – basskitarr/taustavokaal
Frederik Küüts – klahvpillid, perkussioon
Karl Kevad – trummid/taustavokaal
Karl: Paistab, et väga hästi. Kontsertidel on mul tegelikult alati uue muusikaga enesekindel tunne olnud, aga seekord saan seda öelda ka heade arvustuste kohta. Natukene nagu veider on, et keegi pole veel halba arvustust kirjutanud. Igatahes ma ikka loen ja kuulan palju, mida igasugused inimesed meie muusikast arvavad, ja seekord saab öelda (jälle), et parim album, mis siiani teinud oleme.
Villem: Ma arvan ka, et väga hästi ja justkui on toimunud meie kõlapinna laienemine, kuna tagasisidet ja just positiivset tuleb inimestelt, kelle kommentaaride osaks me varem pole saanud.. Teisalt tahaks lugeda mõnda kriitilisemat arvustust, sest need kipuvad olema need, mis meelde jäävad ning millest saab retrospektiivselt kinni haarata.
Romet: Üldiselt väga hästi. Olen ka inimestelt neid kommentaare kuulnud, kes eelistavad meie varasemat loomingut. Õnneks vanem muusika kuskile ära ei kao ja saavad seda ikka nautida.
Hendrik: Mu emale meeldib eelmine album rohkem, aga ütles, et oleme ikka väga tublid!
-
The Boondocks beim Vorstellen ihrer Platte “Soup Can Pop Band”. -
The Boondocks beim Vorstellen ihrer Platte “Soup Can Pop Band”. -
The Boondocks beim Vorstellen ihrer Platte “Soup Can Pop Band”.
Mis ajendas teid post-pungilikku albumit kirjutama?
Karl: Muidugi meie bänd pärineb ka sellest samast maailmast, aga selle konkreetse albumi puhul tuli idee kuidagi mitme asja kokku langemisel. Ühest küljest mu paps on kunagine punkar, teisest küljest mu elukaaslane juhtis mind veidi sinna pungisuunda, kolmandast küljest oli meil kõigil tunne, et tahaks teha midagi, mis eristuks eelmisest albumist.
Villem: Ausalt öeldes oli sellest pehmemast indie rock'i helikeelest väsimus ja mulle isiklikult tundus samal rajal jätkamine nagu piirava faktorina.”
Romet: Ma mäletan veel, kuidas jaanuari alguses kokku saime ja kuulasime demosid, mis Karl oli uue albumi jaoks teinud. Tundus, nagu olime selles maailmas juba olnud ja mingit värskendust oli vaja. Too album läks seekord sahtlisse ja alustasime uut peatükki. Ühelt poolt on põnev publikut üllatada teist laadi muusikaga, aga teisalt annab uue maailma avastamine ka endale rohkem energiat juurde.
Tuure ja kontserte lükatakse praegu muudkui edasi. Mitu esitluskontserti plaadiga tegite ja kuidas tuuriga rahule jäite?
Karl: Meil oli selle tuuriga koguni 7 esinemist, mis on tegelikult pisikese Eesti ja globaalse pandeemia kohta päris hea tulemus. Kontserdid olid kõik ägedad, mu enda isiklik lemmik oli ootamatult äge elamus Genialistide Klubis, vist üks parimaid kontserte üldse mu elus.
Romet: Vaatamata pandeemiale saime teha kuskil 16 kontserti ja ainult 2 kontserti tuli tühistada. Mu enda lemmik on muidugi Pärnu Mai Kino kontsert, sest taolist produktsiooni pole me varem teinud. Ja et väikses Pärnus on võimalik korraldada üritus, kuhu tuleb kuskil 700 inimest kohale, on ikka väga võimas tunne. Siinkohal võlgneme suure tänu ka Andres Tölbile, kes meil seda kõike teostada aitas.
Muusikat teete inglise keeles. Kas nüüd on plaanis edasi ka välismaale tuuritama minna? Kui tihti olete seni saanud välismaal esineda?
Karl: Plaan on ju olnud alati. Eks see järgneva aasta-kahe jooksul selgub, kuidas võimalused on, ja kuidas meil endal läheb… Siiani oleme ikka aastas korra vähemalt kuskil käinud.
Romet: Plaanid on jah alati lennukad, aga praegu on vist kõigil keeruline neid teostada. Baltikumi tahaks ikkagi 2022. aasta jooksul läbi käia. Ida-poole minek on ka millegipärast alati väga intrigeeriv olnud.
Hendrik: 2021. aasta saavutuseks oli bändi debüütkontsert Saksamaal.
Kuidas sattusite Saksamaale esinema? Kuidas saksa publik teid vastu võttis?
Romet: Kusjuures see oli meile kõigile väga suureks üllatuseks, et Saksamaal võiks meie vastu huvi olla. Ühel päeval tuli lihtsalt meili peale kutse ja pikka mõtlemist ei olnud. Uurisime ka neilt, et kuidas nad siis meid leidsid ja tuli välja, et Pia Fraus oli meid soovitanud. Kontsert läks väga hästi eriti arvestades seda, mis seiklus meil eelneva päeva jooksul oli olnud. Olime just andnud Tartus kontserdi ja sõitsime otse lennujaama. Täiesti magamata ja väsinuna jõudsime Berliini ja avastasime, et meie pillid on kõik kadunud. Lennujaamas ei osanud meid ka keegi aidata ja väike meeleheide hakkas tekkima, et kuidas me siis täna õhtul kontserdi anname, kui pille pole ja festivalile on veel ca 600 km sõita. Otsustasime lihtsalt kohale sõita ja õnneks saime siis korraldajatelt kohalike bändide kontaktid ja käisime mööda festivali ringi ning laenasime endale tehnikat kokku. Igatahes väga meeldejääv reis.
Mis järgmiseks? Kas on oodata järjekordset kannapööret?
Karl: Misiganes meie järgmine loominguline etapp olema saab, üritame teha igatahes selle veel julgemalt kui senised sammud.
Romet: Eks meil üht-teist on veel avaldada, ehk näeb midagi uut juba õige pea. Liiga palju ei taha veel ära öelda, aga järgmise etapi peale oleme juba mõelnud ja kindlasti saab see olema taaskord publikut üllatav teos.
Villem: Proovime ka bändi sisest dünaamikat muuta, millest võiks sündida ainult positiivseid üllatusi ja edasiminekuid.
The Boondocks
Kes nad on?
Villem Sarapuu – kitarr/vokaal
Romet Mägar – kitarr
Hendrik Tamberg – basskitarr/taustavokaal
Frederik Küüts – klahvpillid, perkussioon
Karl Kevad – trummid/taustavokaal