Sukeldu klassikalisse muusikasse - ise valid kui sügavale
Mõiste “klassikaline muusika” kannab endaga sageli palju eelarvamusi. Et seda kuulavad peamiselt vanemad inimesed või mingi snooblik eliit. Et see on igav ja uinutav. Et kõik klassikalised teosed kõlavad niikuinii ühtemoodi. kõik need väited on aga tõest kaugel.
Selles osas, mida üldse klassikaliseks muusikaks nimetada, lähevad nii eri muusikute kui ka muusikateadlaste arvamused lahku. Seetõttu ei hakkagi minagi seda kuidagi piiritlema – mõistku igaüks “klassikaline muusika” all, mida soovib.
Mina olen muusika sees kasvanud laps ning dirigendist isa kõrval palju ka just klassikalist muusikat kuulnud. Mitte et ma oleksin seda toona kuidagi eriliselt hinnata osanud või teadvustanud – see oli lihtsalt minu reaalsus. Nii mõnelgi korral tuli ette kontserdisaalis nihelemist, mängimist, tukkumajäämist. Ise muusikat õppima hakates ei osanud ma seda aga pikka aega mõtestada. Mängisin seda, mis õpetaja ette andis, nii nagu noodis kirjas oli, süvenemata liialt muusikalisse konteksti. Instrumendi harjutamine ja esinemine seostusid akadeemilise maailmaga ja ma ei teadnud, kuidas tuua emotsionaalne sügavus, mida muusikat kuulates tajun, oma pillimängu. Mulle tundub, et hakkasin neid pooluseid ühendama alles gümnaasiumieas, kui kontserdiarvustust kirjutades tundsin tugevat soovi vahendada oma intuitiivset siseilmakogemust, aga olin selleks sunnitud kasutama midagi välist – sõnu. Ja äkitselt oli klassikaline muusika tagasi minu huviorbiidis, sest oma organiseeritud keerukuses on seal nii palju, mida analüüsida ning mõtestada.
Aitab mõelda oma peaga
Ma ei väida, et kõik, kes klassikalist muusikat kuulavad, peaksid liikuma tunnetuslikult tasandilt analüütilisele. Need küll täiendavad ja rikastavad teineteist, kuid kuulajana on iga kogemus individuaalne ja ilus on ka lihtsalt lasta endal helide rüpes olla. Selles peitub ka selle muusikastiili võlu. Hõlmates kogu olemise mitmetahulisust ning kõikvõimalikke emotsioone, on see universaalne. Et tekiks mingi äratundmishetk, ei pea oma tundeid tingimata sõnastama, vaid on huvitav ka jälgida, millistele radadele viib uitav mõte või kas tekib mõni füüsiline reaktsioon (kananahk, pisarad, ...). Instrumentaalmuusika puhul on eriti hämmastav, kuidas näiliselt väheste vahenditega on võimalik edasi anda keerulisi ideid ja lugusid. Klassikaline muusika ei tee midagi puust ja punaseks. Aga ma usun, et teadvus armastab väljakutseid ning võimalust lünki täita. Selle žanri teosed pakuvad lõputult tõlgendamisruumi ning iga inimene saab ise valida, kui sügavale ja millises suunas ta sukeldub.
Noortele on eriti oluline tajuda maailma võimalikult mitmekesiselt ning laiendada nõnda oma silmaringi. Tänapäeval, mil meedias tarbitav sisu läheb üha lühemaks ning ühemõttelisemaks, on vaja teadlikult otsida võimalusi oma peaga mõelda. Kujutlusvõime ja loovus on hindamatud oskused, mis aitavad maailma mitmetahulisemalt tajuda ning ootamatuid olukordi lahendada. Popmuusika on muusikalise materjali poolest sageli ühekülgne ja etteaimatav, mis on hea näiteks kaasalaulmiseks- ja mängimiseks. Klassikaline muusika aga stimuleerib aju täiesti teisel viisil, üllatab oma meloodiakäikude ning harmooniaga ja esitab kuulajale väljakutse. On palju viise, kuidas klassikat oma ellu tuua isegi, kui varasem kokkupuude stiiliga puudub. Kui ei tea täpselt, kust alustada ja kontserdisaali kohaleminek tundub esialgu liiga suure sammuna, siis on hea mõte tutvuda erinevate esindusloenditega Spotify’s või Youtube’is, mida leidub seal arvukalt. Ka instrumentaalne filmimuusika kasutab sageli klassikalisi elemente ning on sobiv sissejuhatus sellesse muusikastiili.
Sisuloojad viivad klassika noorteni
Kuigi sotsiaalmeedia on märgatavalt vähendanud inimeste keskendumisvõimet, on see siiski ka hea vahend, mille abil noored üldse klassikalise muusikani jõuavad. Üha rohkem on sisuloojaid, kes seda hoomamatuna näivat maailma lihtsalt ning kaasahaaravalt oma jälgijatele avavad. Aeg-ajalt kerkib mõne lühivideo taustamuusikana esile mõni lõik klassikalisest teosest, mis seejärel järsult populaarsust kogub. Nõnda on palju tähelepanu saanud näiteks Pas de deux. Andante Maestoso P. I. Tšaikovski balletist “Pählipureja” ja Händeli "Un pensiero nemico di pace" . Klassikalist muusikat kasutavad videod on sageli leidlikud ja vaimukad ning asetavad sajandeid vanad teosed kaasaegsesse ja noortele arusaadavasse konteksti. See on tänuväärne fenomen, mida tasuks kindlasti ka muusikateadlastel märgata, uurida ning võib-olla isegi oma huvides ära kasutada. Ehk peitub just sotsiaalmeedia trendides vastus küsimusele, kuidas rohkem noori kontserdisaalidesse meelitada.
Mina usun, et klassikaline muusika on kõikide žanr, sest kätkeb eneses inimeseksolemise kõige ilusamaid ja valusamaid tahke. Klassika on esteetika ja mõtestatus, ülevoolav rõõm ja raske melanhoolia, lihtsus ja keerukus ning kõik, mis sinna vahele mahub. Nüüd, kui muusika on kättesaadavam kui kunagi varem, tasub võtta hetk, et eelarvamustest vabaneda ning sellesse maailma süveneda. See on seda väärt!
Mina olen muusika sees kasvanud laps ning dirigendist isa kõrval palju ka just klassikalist muusikat kuulnud. Mitte et ma oleksin seda toona kuidagi eriliselt hinnata osanud või teadvustanud – see oli lihtsalt minu reaalsus. Nii mõnelgi korral tuli ette kontserdisaalis nihelemist, mängimist, tukkumajäämist. Ise muusikat õppima hakates ei osanud ma seda aga pikka aega mõtestada. Mängisin seda, mis õpetaja ette andis, nii nagu noodis kirjas oli, süvenemata liialt muusikalisse konteksti. Instrumendi harjutamine ja esinemine seostusid akadeemilise maailmaga ja ma ei teadnud, kuidas tuua emotsionaalne sügavus, mida muusikat kuulates tajun, oma pillimängu. Mulle tundub, et hakkasin neid pooluseid ühendama alles gümnaasiumieas, kui kontserdiarvustust kirjutades tundsin tugevat soovi vahendada oma intuitiivset siseilmakogemust, aga olin selleks sunnitud kasutama midagi välist – sõnu. Ja äkitselt oli klassikaline muusika tagasi minu huviorbiidis, sest oma organiseeritud keerukuses on seal nii palju, mida analüüsida ning mõtestada.
Aitab mõelda oma peaga
Ma ei väida, et kõik, kes klassikalist muusikat kuulavad, peaksid liikuma tunnetuslikult tasandilt analüütilisele. Need küll täiendavad ja rikastavad teineteist, kuid kuulajana on iga kogemus individuaalne ja ilus on ka lihtsalt lasta endal helide rüpes olla. Selles peitub ka selle muusikastiili võlu. Hõlmates kogu olemise mitmetahulisust ning kõikvõimalikke emotsioone, on see universaalne. Et tekiks mingi äratundmishetk, ei pea oma tundeid tingimata sõnastama, vaid on huvitav ka jälgida, millistele radadele viib uitav mõte või kas tekib mõni füüsiline reaktsioon (kananahk, pisarad, ...). Instrumentaalmuusika puhul on eriti hämmastav, kuidas näiliselt väheste vahenditega on võimalik edasi anda keerulisi ideid ja lugusid. Klassikaline muusika ei tee midagi puust ja punaseks. Aga ma usun, et teadvus armastab väljakutseid ning võimalust lünki täita. Selle žanri teosed pakuvad lõputult tõlgendamisruumi ning iga inimene saab ise valida, kui sügavale ja millises suunas ta sukeldub.
Noortele on eriti oluline tajuda maailma võimalikult mitmekesiselt ning laiendada nõnda oma silmaringi. Tänapäeval, mil meedias tarbitav sisu läheb üha lühemaks ning ühemõttelisemaks, on vaja teadlikult otsida võimalusi oma peaga mõelda. Kujutlusvõime ja loovus on hindamatud oskused, mis aitavad maailma mitmetahulisemalt tajuda ning ootamatuid olukordi lahendada. Popmuusika on muusikalise materjali poolest sageli ühekülgne ja etteaimatav, mis on hea näiteks kaasalaulmiseks- ja mängimiseks. Klassikaline muusika aga stimuleerib aju täiesti teisel viisil, üllatab oma meloodiakäikude ning harmooniaga ja esitab kuulajale väljakutse. On palju viise, kuidas klassikat oma ellu tuua isegi, kui varasem kokkupuude stiiliga puudub. Kui ei tea täpselt, kust alustada ja kontserdisaali kohaleminek tundub esialgu liiga suure sammuna, siis on hea mõte tutvuda erinevate esindusloenditega Spotify’s või Youtube’is, mida leidub seal arvukalt. Ka instrumentaalne filmimuusika kasutab sageli klassikalisi elemente ning on sobiv sissejuhatus sellesse muusikastiili.
Sisuloojad viivad klassika noorteni
Kuigi sotsiaalmeedia on märgatavalt vähendanud inimeste keskendumisvõimet, on see siiski ka hea vahend, mille abil noored üldse klassikalise muusikani jõuavad. Üha rohkem on sisuloojaid, kes seda hoomamatuna näivat maailma lihtsalt ning kaasahaaravalt oma jälgijatele avavad. Aeg-ajalt kerkib mõne lühivideo taustamuusikana esile mõni lõik klassikalisest teosest, mis seejärel järsult populaarsust kogub. Nõnda on palju tähelepanu saanud näiteks Pas de deux. Andante Maestoso P. I. Tšaikovski balletist “Pählipureja” ja Händeli "Un pensiero nemico di pace" . Klassikalist muusikat kasutavad videod on sageli leidlikud ja vaimukad ning asetavad sajandeid vanad teosed kaasaegsesse ja noortele arusaadavasse konteksti. See on tänuväärne fenomen, mida tasuks kindlasti ka muusikateadlastel märgata, uurida ning võib-olla isegi oma huvides ära kasutada. Ehk peitub just sotsiaalmeedia trendides vastus küsimusele, kuidas rohkem noori kontserdisaalidesse meelitada.
Mina usun, et klassikaline muusika on kõikide žanr, sest kätkeb eneses inimeseksolemise kõige ilusamaid ja valusamaid tahke. Klassika on esteetika ja mõtestatus, ülevoolav rõõm ja raske melanhoolia, lihtsus ja keerukus ning kõik, mis sinna vahele mahub. Nüüd, kui muusika on kättesaadavam kui kunagi varem, tasub võtta hetk, et eelarvamustest vabaneda ning sellesse maailma süveneda. See on seda väärt!