Maailm
Seitse erinevat lugu
Julgus erineda on vabastav, kuid veel parem tunne on leida inimesed, kellega koos erineda.
Rasmus
Rasmuse meelest ei ole tüütumat vestlust kui need, mis nõuvad arutelu teemal “kas panna pitsa peale ananassi või mitte”. Või siis mõttetumat küsimust kui “kas sa oled hommiku- või õhtuinimene”. Mõnikord on Rasmusel keeruline niisama inimenegi olla, rääkimata otsustamisest, kas olla hommiku- või õhtuinimene, auto- või rattainimene, kassi- või koerainimene.
Eva
Kui Eva oli 16, oli tal 35-aastane habemega boyfriend, kes putitas hobikorras autosid ja rullis ise tubakast suitsu. Raul oli nimi. Raulile meeldis öelda, et Eva on eriline, teistsugune, mitte üldse nagu teised tüdrukud, ning oma vanuse kohta oluliselt küpsem kui Rauli enda eakaaslased. Kui Eva 35 sai, polnud tal enam vaja, et keegi talle ütleks, kui eriline ta on. Ta teadis seda isegi.
Jelizaveta
Pärast nädalavahetuse veetmist Maardus vanaema juures istub Jelizaveta bussi. Õnneks jõuab ta istuma akna alla, kus tema kõrval olev iste on tühi. Jelizavetal on möödunud nädalavahetusel kodus peegli ees endale mulleti lõiganud ning kuna tema juuksevärv on juba viimased pool aastat olnud vaheldumisi kas sinine, roosa või lilla, on temast küllaltki keeruline mööda vaadata. Buss pidurdab järsult niipea, kui on peatusest välja sõitnud. Uksed lähevad uuesti lahti ning ähkides astub bussi umbes 50-ndates eluaastates naine, lisaks käekotile kaks suurt kilekotti käes. Jelizaveta pilk peatub kilekottidel. Naise pilk Jelizaveta vikerkaarevärvilisel õlakotil. Ta kortsutab kulmu, kuid topib kilekotid siiski Jelizaveta jalgade kõrvale ning istub maha. Kui nad omavahel vestlema hakkaksid, selguks üsna pea, et naine (kelle nimi on Irina) töötab lasteaiakasvatajana ning on Jelizaveta vanaema kolleeg. Nad võiksid vahetada mälestusi seoses Maardu grilli ja kohalike missivalimistega. Rääkida rulluisutamisest, mis on mõlema lemmikhobi. Jutustada vene keeles, millest Jelizaveta emaga elades puudust tunneb. Kuid nad ei jõua selleni. Olles Tallinna jõudnud, ütleb Jelizaveta vaid “izvinitje”, et naisest mööda trügida ja bussist väljuda.
Karl
Karl on sündinud Floridas, kuid tema ema Eestis ning isa Valgevenes. Floridas öeldakse tema kohta idaeurooplane, immigrandi poeg. Eestis mõnikord ameeriklane, teinekord venelane. Võta siis näpust.
10.c
10.c klassi peale kokku on 20 õpilast. Neist kaks, kelle üks vanematest on hetkel töötu. Kolm inimest, kes pole kunagi oma isa kohanud. Neli inimest, kelle üks vanematest pole eestlane. Viis inimest, kes kuuluvad LGBTQ+ kogukonda. Kuus inimest, kellel on diagnoositud depressioon. Seitse inimest, kellel pole ühtegi vanavanemat. Kaheksa inimest, kes on ristitud. Üheksa inimest, kelle matemaatika kursusehinne on kolm. Kümme inimest, kelle vanemad on lahutatud. Üksteist inimest, kes saavad irooniast aru. Kaksteist inimest, kes vihkavad hommikuti vara tõusmist. Kolmteist inimest, kelle arvates on koolisööklas halb toit. Neliteist inimest, kes usuvad mingisugusesse kõrgemasse jõudu. Viisteist inimest, kellel oli klassijuhataja sünnipäev meeles. Kuusteist inimest, kes rebastepeol käisid. Seitseteist inimest, kes ei tee rassistlikke ega homofoobseid nalju. Kaheksateist inimest, kellel pole kunagi jalg kipsis olnud. Üheksateist inimest, kes pole kaotanud lähedast enesetapule. Kakskümmend inimest, kes teavad, et ühisosasid tähele pannes on kergem erinevusi austada.
Kai
Kai on kunstnik ning tema vanemad ei saa aru, miks ta oma eluga midagi asjalikku teha ei võiks. Nad ei mõista kaasaegset kunsti ning Kai arvab, et ega nad ei püüagi. Perekondlikel koosviibimistel on kergem rääkida ilmast, naabritädi Helju lapselapsest või ingveri paljudest kasutamisvõimalustest. Kai ei päri, miks temal ja vennal on erinevad perekonnanimed, ning vanemad hoiavad keelt hammaste taga ega uuri, millal Kai normaalse töökoha leiab või lapsi saama hakkab.
Maria ja Piia
Enne Mariaga kohtumist ei mõelnud Piia kunagi selle peale, kuivõrd võimatu on Tallinna tänavatel ratastooliga liigeda. Või teatrisse minnes rasket puitust avada. Leida parkimiskohta, millel keegi juba ei pargiks, või tualettruumi, kuhu mahuks ratastooliga sisse. Samuti oli Piiale õpetatud, et ratastoolis inimest ei tohi jõllitada. Ning et tuleb teha nägu nagu ei märkakski teda. Kuid kui Piia sõna kuulanud oleks, poleks ta Mariaga sõbraks saanudki.
Samas enne Piiaga kohtumist ei mõelnud Maria kunagi sellele, mis tunne on õppida kooli koridori peal asuvas “eriklassis” või siis “väikeklassis”. Maria teadis, et “erilised lapsed” vajavad õpetajalt teistsugust tähelepanu, kuid Piiat tundma õppides ei saanud ta endiselt aru, mis moel ta teistest erinevalt “eriline” on. Ja miks see “eriline” alati jutumärkidega olema peab.
See, et kõik on erinevad, on kohutavalt keeruline ja lihtne teadmine üheaegselt. Kuigi püüdes leida oma kohta, võib püüelda mõne inimgrupiga sarnanemise poole, ei tule kellelgi üllatusena, et erinevused on kõigil. Ühest küljest tähendab see, et oleme kõik omal moel erinevad, teisalt seda, et osa meist on sarnasemalt erinevad või erinevalt sarnased.
Sellegipoolest kaasneb erinemisega arusaamatust, viha ning mitte omaks võtmist. Seda eriti tänapäevases maailmas, kus puutume igapäevaselt kokku lõputu arvu erinevate kultuuride ja subkultuuridega, mille kohta õppimine võib nii mõnelegi üle jõu käia. Samuti sunnib hirm normist kõrvale kalduda mõnikord rangelt hindama neid, kes seda teha julgevad. Arusaamine pole aga midagi, mis lihtsalt kas on või ei ole, ega midagi, mis tekiks üleöö. Kipume mõistma seda, mis meile juba osaliselt tuttav on, kuid arusaamine vajab tööd, see on omaette õppimine ja pühendumine. Ilmselt ei ole me veel kokku puutunud isegi poolte erinevustega, mida elu jooksul mõistma hakkame, rääkimata kõigest sellest, millest kunagi aru saama ei hakka.
Julgus erineda on vabastav, kuid veel parem tunne on leida inimesed, kellega koos erineda. Kelle seltskonnas üksinda koos olla. Oma koht on kõigil olemas, kuid see on vaja vaid üles leida.
Rasmuse meelest ei ole tüütumat vestlust kui need, mis nõuvad arutelu teemal “kas panna pitsa peale ananassi või mitte”. Või siis mõttetumat küsimust kui “kas sa oled hommiku- või õhtuinimene”. Mõnikord on Rasmusel keeruline niisama inimenegi olla, rääkimata otsustamisest, kas olla hommiku- või õhtuinimene, auto- või rattainimene, kassi- või koerainimene.
Eva
Kui Eva oli 16, oli tal 35-aastane habemega boyfriend, kes putitas hobikorras autosid ja rullis ise tubakast suitsu. Raul oli nimi. Raulile meeldis öelda, et Eva on eriline, teistsugune, mitte üldse nagu teised tüdrukud, ning oma vanuse kohta oluliselt küpsem kui Rauli enda eakaaslased. Kui Eva 35 sai, polnud tal enam vaja, et keegi talle ütleks, kui eriline ta on. Ta teadis seda isegi.
Jelizaveta
Pärast nädalavahetuse veetmist Maardus vanaema juures istub Jelizaveta bussi. Õnneks jõuab ta istuma akna alla, kus tema kõrval olev iste on tühi. Jelizavetal on möödunud nädalavahetusel kodus peegli ees endale mulleti lõiganud ning kuna tema juuksevärv on juba viimased pool aastat olnud vaheldumisi kas sinine, roosa või lilla, on temast küllaltki keeruline mööda vaadata. Buss pidurdab järsult niipea, kui on peatusest välja sõitnud. Uksed lähevad uuesti lahti ning ähkides astub bussi umbes 50-ndates eluaastates naine, lisaks käekotile kaks suurt kilekotti käes. Jelizaveta pilk peatub kilekottidel. Naise pilk Jelizaveta vikerkaarevärvilisel õlakotil. Ta kortsutab kulmu, kuid topib kilekotid siiski Jelizaveta jalgade kõrvale ning istub maha. Kui nad omavahel vestlema hakkaksid, selguks üsna pea, et naine (kelle nimi on Irina) töötab lasteaiakasvatajana ning on Jelizaveta vanaema kolleeg. Nad võiksid vahetada mälestusi seoses Maardu grilli ja kohalike missivalimistega. Rääkida rulluisutamisest, mis on mõlema lemmikhobi. Jutustada vene keeles, millest Jelizaveta emaga elades puudust tunneb. Kuid nad ei jõua selleni. Olles Tallinna jõudnud, ütleb Jelizaveta vaid “izvinitje”, et naisest mööda trügida ja bussist väljuda.
Karl
Karl on sündinud Floridas, kuid tema ema Eestis ning isa Valgevenes. Floridas öeldakse tema kohta idaeurooplane, immigrandi poeg. Eestis mõnikord ameeriklane, teinekord venelane. Võta siis näpust.
10.c
10.c klassi peale kokku on 20 õpilast. Neist kaks, kelle üks vanematest on hetkel töötu. Kolm inimest, kes pole kunagi oma isa kohanud. Neli inimest, kelle üks vanematest pole eestlane. Viis inimest, kes kuuluvad LGBTQ+ kogukonda. Kuus inimest, kellel on diagnoositud depressioon. Seitse inimest, kellel pole ühtegi vanavanemat. Kaheksa inimest, kes on ristitud. Üheksa inimest, kelle matemaatika kursusehinne on kolm. Kümme inimest, kelle vanemad on lahutatud. Üksteist inimest, kes saavad irooniast aru. Kaksteist inimest, kes vihkavad hommikuti vara tõusmist. Kolmteist inimest, kelle arvates on koolisööklas halb toit. Neliteist inimest, kes usuvad mingisugusesse kõrgemasse jõudu. Viisteist inimest, kellel oli klassijuhataja sünnipäev meeles. Kuusteist inimest, kes rebastepeol käisid. Seitseteist inimest, kes ei tee rassistlikke ega homofoobseid nalju. Kaheksateist inimest, kellel pole kunagi jalg kipsis olnud. Üheksateist inimest, kes pole kaotanud lähedast enesetapule. Kakskümmend inimest, kes teavad, et ühisosasid tähele pannes on kergem erinevusi austada.
Kai
Kai on kunstnik ning tema vanemad ei saa aru, miks ta oma eluga midagi asjalikku teha ei võiks. Nad ei mõista kaasaegset kunsti ning Kai arvab, et ega nad ei püüagi. Perekondlikel koosviibimistel on kergem rääkida ilmast, naabritädi Helju lapselapsest või ingveri paljudest kasutamisvõimalustest. Kai ei päri, miks temal ja vennal on erinevad perekonnanimed, ning vanemad hoiavad keelt hammaste taga ega uuri, millal Kai normaalse töökoha leiab või lapsi saama hakkab.
Maria ja Piia
Enne Mariaga kohtumist ei mõelnud Piia kunagi selle peale, kuivõrd võimatu on Tallinna tänavatel ratastooliga liigeda. Või teatrisse minnes rasket puitust avada. Leida parkimiskohta, millel keegi juba ei pargiks, või tualettruumi, kuhu mahuks ratastooliga sisse. Samuti oli Piiale õpetatud, et ratastoolis inimest ei tohi jõllitada. Ning et tuleb teha nägu nagu ei märkakski teda. Kuid kui Piia sõna kuulanud oleks, poleks ta Mariaga sõbraks saanudki.
Samas enne Piiaga kohtumist ei mõelnud Maria kunagi sellele, mis tunne on õppida kooli koridori peal asuvas “eriklassis” või siis “väikeklassis”. Maria teadis, et “erilised lapsed” vajavad õpetajalt teistsugust tähelepanu, kuid Piiat tundma õppides ei saanud ta endiselt aru, mis moel ta teistest erinevalt “eriline” on. Ja miks see “eriline” alati jutumärkidega olema peab.
See, et kõik on erinevad, on kohutavalt keeruline ja lihtne teadmine üheaegselt. Kuigi püüdes leida oma kohta, võib püüelda mõne inimgrupiga sarnanemise poole, ei tule kellelgi üllatusena, et erinevused on kõigil. Ühest küljest tähendab see, et oleme kõik omal moel erinevad, teisalt seda, et osa meist on sarnasemalt erinevad või erinevalt sarnased.
Sellegipoolest kaasneb erinemisega arusaamatust, viha ning mitte omaks võtmist. Seda eriti tänapäevases maailmas, kus puutume igapäevaselt kokku lõputu arvu erinevate kultuuride ja subkultuuridega, mille kohta õppimine võib nii mõnelegi üle jõu käia. Samuti sunnib hirm normist kõrvale kalduda mõnikord rangelt hindama neid, kes seda teha julgevad. Arusaamine pole aga midagi, mis lihtsalt kas on või ei ole, ega midagi, mis tekiks üleöö. Kipume mõistma seda, mis meile juba osaliselt tuttav on, kuid arusaamine vajab tööd, see on omaette õppimine ja pühendumine. Ilmselt ei ole me veel kokku puutunud isegi poolte erinevustega, mida elu jooksul mõistma hakkame, rääkimata kõigest sellest, millest kunagi aru saama ei hakka.
Julgus erineda on vabastav, kuid veel parem tunne on leida inimesed, kellega koos erineda. Kelle seltskonnas üksinda koos olla. Oma koht on kõigil olemas, kuid see on vaja vaid üles leida.