Meie
Sinised episoodid naistevahelise läheduse ajaloost
Olen sinisega lepituse teinud ja teda möödunud aastate jooksul tasapisi, aina enam oma ellu tagasi lasknud. Samas olen ka edasi liikunud ja leidnud endale uue kaaslase, violetse.
- Kodu, mida seostan enim oma lapsepõlvega, on mulle meelde jäänud sinisena. Õigupoolest oli seal vaid peaaegu üleni sinine köök, mis valmis peale sajandivahetuse paiku tehtud euroremonti. Kuna ma ei ole enam kindel, kas mainitud tuba oli tõesti nii sinine, nagu ma seda mäletan, või maalib mu mälu selle sinisemaks kui see tegelikult oli, palun emal saata pildilist tõestust ja ta leiab kaks fotot – üks temast, seljas helesinine T-särk ja siniste lilledega seelik, teine minust, millegipärast köögis magamas, seljas sinised, teksaimitatsiooniga püksid, türkiisne õlapaeltega pluus, neerumustriline indigotooni pearätik ja mu pea all on padjaks potisinine fliispusa.
- Oma uurimistöös naistevahelise sõpruse ajaloo teemadel jääb mulle juhuslikult silma kaks episoodi, mis on seotud sinise värviga ning mis täiesti ebaoluliste seoste tõttu mind keerislikku obsessiivsusesse uputavad: Sinisukkade Selts ja Hôtel de Rambouillet’i Sinine Salong.
I | © Laura Marija Balčiūnaitė
- Kui ma esimest korda Maggie Nelsoni raamatut “Bluets” lugesin, oli 2020. aasta koroonakevad ja me olime sõbranna T-ga läinud koos oma peikadega tema maakohta Matsalusse. Ahmisin enamiku raamatust impulsiivselt sisse nagu näljas elanud loom ning siis hakkasin loetavate kogustega koonerdama. Salamahti lootsin Nelsoni järgmiseks sinise-korrespondendiks saada, jutustada talle sinisi mälestusi volbriööl lõkkes põlevatest juhtmetest ja aprillikuisest merest.
- 17. sajandi Pariisi kirjandussalongid pakkusid tolleaegsetele kõrgklassi naistele mugavat pesa, et tegeleda oma kirjanduslike püüdlustega teiste sarnaste naiste seltsis. Tol ajal levinud kirjandusstiili, mida kutsutakse préciosité’ks, iseloomustas muuhulgas ülevoolav, kohati südame läikima ajav sõnadega piruetitamine, mis on ilmselt ka põhjuseks, miks neid raamatuid enam ei loeta. Üks kurikuulsaim nendest kirjandussalongidest toimus Rambouillet’i markiisi residentsi ruumis, mida hellitavalt Siniseks Salongiks nimetati. Need iganädalased kohtumised on läinud ajalukku esimesena omasarnastest, kus mehed ja naised said võrdsetel tingimustel osaleda ja oma mõtteid väljendada. Kui tahta, võib nende daamide kooskäimisi pidada hilisemate naiste klubide eelaseks, sest peale seda hakkasid ka kõrgklassi naised mujal Euroopas oma seltsielu ja huvi kultuuri vastu uuel viisil korraldama.
II | © Laura Marija Balčiūnaitė
- Elizabeth Montagu eestvedamisel alustasid Londoni intellektuaalsed, kirjandushuvidega naised 18. sajandi keskel Sinise Salongi daamidele sarnaselt koos käimist. Ka see salong oli avatud meestele, näiteks osales seal botaanik Benjamin Stillingfleet, kes ei olnud piisavalt jõukas, et lubada endale kõrgema klassi mustasid sukkasid ning ilmudes kohale oma argistes sinistes sukkades, andis nõnda kogu grupile ajaloos seni püsiva nime. Ajapikku hakati sinisukaks kutsuma ka seltsiväliseid haritud naisi Londonis ja mujal, kes demonstreerisid intellektuaalseid püüdlusi. Tundudes küll positiivse arenguna, kasutatakse seda sildistust sageli ironiseerivalt ning selle tähendusväli võib olla patroniseeriv.
- Kuskil varases teismeeas hakkasin sinist jälestama: ei tahtnud enam kanda siniseid riideid, kirjutada siniste pastakatega, elada emaga sinises köögis. Kui Maggie Nelson alustab oma raamatut kuulutades armumist sinisesse, kuulutasin mina sama jõuliselt oma lahkuminekut sinisest ja nõnda ka emast – jõuline iseseisvuse deklaratsioon, tavapärane ilmselt iga lapse repertuaaris, et näidata oma erinevust ja eraldiseisvust inimesest, kes on su ihule kõige lähemal olnud. Proovisin leida endale uut värvi, katsetasin roosa, punase, kollase ja rohelisega, edutult.
III | ©Laura Marija Balčiūnaitė
- Tuleb muidugi tähele panna, et nii Sinisukkade Selts kui Sinise Salongi kohtumised olid piiratud vaid kõrgklassi naiste ringile ning olid seega elitistlikud – kriitika, mida on jagatud ka hilisematele feministlikele püüdlustele, mis on vaikimisi välistanud valgest, keskklassi paiksoolisest naisest erinevad kogemused.
- 20. sajandi teisel poolel nimetati feministlikke klubisid “teadlikkuse tõstmise gruppideks” (consciousness-raising groups), kus naised said omavahel kokku, et jagada kogemusi teemadel, mida tavaliselt peeti tabuks (nt naiste seksuaalsus, abort, lähisuhtevägivald jpm). bell hooks kirjutas raamatus “Communion: The Female Search for Love” emade ja tütarde vahelistest keerulistest suhetest, viidates kuidas patriarhaalne mõttemaailm normaliseerib nendevahelise konkurentsi ning kust taoline mitte-toetav ja solidaarsusetu suhtedünaamika pärineb. Dekonstrueerides naistevahelist võistluslikkust võrdleb ta erinevatel aegadel feministideks saamise tavalisi trajektoore ja ütleb, et tema nooruspõlves käis feministiks saamise juurde naisgruppide vestlusringides osalemine, kus kohtuti, et arutada naistevahelisi suhteid: kuidas nähakse ennast ja teisi, kuidas käitutakse, mida kardetakse ja ei sallita teiste naiste puhul ning mida teistelt naistelt oodatakse. Nende gruppide eesmärk oli kritiseerida naiste enda varjatud seksismi, mis takistas siiramat viisi üksteisega suhestumiseks – sõsarkond ei peaks tähendama vaid ühise ohvripositsiooni toel ühise keele leidmist, vaid solidaarsusviiside laiendamist ja üksteise toetamist. hooksi kriitika ei ole muidugi aegnud ning annab põhjust arvata, et naisgruppide omavahelised koosolemised mis-iganes vormis ei ole oma relevantsust ka tänapäevas kaotanud, sest vaikimisi seksistlike viiside ümber õppimine ja üksteisega solidaarsuse leidmine on iga põlvkonna korrata.
IV | © Laura Marija Balčiūnaitė
- Olen sinisega lepituse teinud ja teda möödunud aastate jooksul tasapisi, aina enam oma ellu tagasi lasknud. Samas olen ka edasi liikunud ja leidnud endale uue kaaslase, violetse. See lahku löömine aga ei takista mul aeg-ajalt tundmast hinge kinni löövat igatsust katta end jälle üleni sinisega, pearätist teksaimitatsiooniga püksteni, kallistada indigoga ja tunda tema kaitsvat embust. Võib-olla jäävad paljud meist igatsema seda värvi, milles oleme üles kasvanud? Õnneks on sinine veel mulle lähedal, violetse käeulatuses.